3. mai RS-i juhtkiri tuletas meile jälle kord meelde Eesti riigi juhtide rahakasutuse ehk investeerimise kaootilisust ja pahatihti ka lihtlabast raiskamist. Olen samuti seda meelt, et riik enne teeb ja siis mõtleb. Olen ajakirjanikega põhimõtteliselt nõus.
Lisaks RS-is väljatoodule võiks nn mõttetuid projekte veelgi nimetada. Rahalaristamisena saab käsitleda Mäo ja Jõhvi ümbersõite, samal ajal kui väiksematel teedel peavad kodanikud peaaegu terve aasta kannatama küll teedelagunemise, küll väljakannatamatu tolmu käes.
Ühe mõttetuma objektina ja ka EL-i rahade raiskamisena tuleb käsitleda Luhamaa piiriületuspunkti.
Eesti Raudtee müümine ja tagasiostmine kaks korda kallimalt on kahtlemata vägitükk omaette. Muuseas, olin omal ajal koos Liina Tõnissoniga ER-i erastamise vastu hääletaja Erastamisagentuuris.
Eriliste mõttetustega paistab kahtlemata silma Eesti Energia. Olen korduvalt rääkinud, et eriti maaelanike ellujäämise eeltingimuseks on korras EIT, kus E on elekter, I on internet ja T on teed. Varustuskindluse tagamisel aga oleme alles suurte tegude alguses.
Muuseas, ka EU äsjane raport annab meile teada, et raudteed oleme hästi edendanud, aga kõrvalteed on jäänud vaegrahastamisele.
Elektriga on meil kõigil väga otsene seos ja aru saame tihti selle tähtsusest, kui elektrit ei ole. Selles ettevõtmises osaleme kõik, kuna olema tarbijad. Üldiselt on EE suutnud oma ülesannetega enam-vähem toime tulla, aga ka rumalusi on tehtud kuhjaga. Olgu siinkohal nimetatud Auvere energiaplokk, Enefit 280 õlitehas või ka Weroli rapsitehasesse ehitatud koostootmisjaam, mis tänaseks on juba lammutatud. Kõigi nende viimaste objektide tekkelooga on seotud IRL-i endine esimees Juhan Parts. Kui ajaleht küsis retooriliselt, kes on süüdi, siis ühe nime just äsja mainisin.
EE on aga ka riskantsetest projektidest väljunud edukalt (loe: kadudeta). Selline lugu on näiteks Jordaania projektiga, kuhu ei ole kunagi miljardeid paigutatud, nagu tublid ajakirjanikud on RS-is väitnud. Olen isegi neil EE-le kuuluvail kiviluidetel viibinud ja võin kokkuvõttes öelda, et see ettevõtmine on lõppenud tänaseks ca 20 miljoni eurose kasumiga, mis kohe ka valmivasse energeetikafirmasse osalusena investeeriti. Nii et pikemas perspektiivis on Eesti riik suutnud Jordaaniasse eksportida maailmas ainulaadset põlevkivi töötlemise tehnoloogiat. Ja sellisena tulebki eelkõige kogu projekti käsitleda. Muuseas on põlevkivivarud suures osas kogu maailmas alles kasutusele võtmata ja ma ei usu, et nii jääbki. Siin on Eesti üks tugevamaid tehnoloogia omanikke ja sellest võib tulevikus hea õnne korral veel Eesti Nokiagi saada.
Mis aga puudutab EE Ameerika vallutamise plaane, siis siin võib ja peab küll asjamehi sakutama ja kui vaja, ka vastutusele võtma.
Ja lõpuks soovitus ajakirjanikele: kui tahate midagi teada meie erastamise lugudest, siis ärge pidage ennast uhkeks ja küsige. Olen alati oma kompetentsuse piires nõus vastama.
Tiit Tammsaar, endine Eesti Erastamisagentuuri nõukogu, Eesti Energia ja Eesti Raudtee nõukogu ja EAS-i nõukogu liige
Loe pikemalt 10. mai Raplamaa Sõnumitest
