Metsade raiumisega on nagu kaevandustega – ühest küljest sõltub meie heaolu loodusvarade kasutamisest, teisest küljest on sellel aga oma hind, mida otse või kaudselt maksame kõik.
Martti Helde värske dokumentaalfilm “Vara küps” jõudis Rapla kinno jaanuaris ning 31. jaanuari seansil oli kohal ka üks filmi autoreid, stsenarist Mattias Veermets. Vaatajad võtsid filmi soojalt vastu ning järgnenud vestlus näitas veel kord, et metsateema läheb inimestele korda.
Veermets ütles, et autorid soovivad filmi täiendada intervjuudega ning teha sellest neljaosalise seriaali. Autorite soov on, et see jõuaks koolidesse. Loodetavasti soostuvad seriaali jaoks intervjuu andma ka ametnikud või endised keskkonnaministrid, keda filmi jaoks nõusse saada ei õnnestunud. Täna õhtul saab filmi vaadata veel Märjamaa kinos.
Eesti metsades tehtavad lageraied ja vanade metsade kadumine on muutunud üheks selle sajandi kõige polariseerivamaks probleemiks Eesti ühiskonnas. Filmitegijad on võtnud kokku erinevad seisukohad, intervjueerides looduskaitsjaid, teadlasi, metsatööstureid jt. Samuti on filmi põimitud katkendeid erinevatest jutusaadetest (“UV faktor”, “Suud puhtaks”), kus vaidlused on olnud vägagi tulised.
Intervjuudest paistab välja, kui erinev võib olla suhtumine metsa. Ühel pool on looduskaitsjad ja ökoloogid, kes näevad metsa elava kooslusena, mis järjest kiiremas tempos kaob. Vanu, väljakujunenud kooslusega metsi on isegi ametlikel andmetel Eestisse alles jäänud väga vähe. Ja jääb järjest vähemaks, kuna majandustegevust lubatakse ka kaitsealadel.
Teisel pool on ettevõtjad, kes näevad metsas eelkõige (taastuvat) loodusressurssi – puitu. Nende meelest tuleb puud õiges vanuses maha võtta, muidu läheb puit raisku või kõlbab ainult kütteks. Kuigi ka nemad möönavad, et peab arvestama kliimaeesmärkidega.
Ehkki Eestis astutakse järjest enam välja näiteks KAH-metsade kaitseks, selgub metsa- ja puidutööstuse liidu tellitud küsitluse tulemustest, et 92% Eesti elanikest peab metsade majandamist vajalikuks. Endiselt on ka inimesi, kes usuvad nagu kunagine keskkonnaminister Erki Savisaar, et lageraiet tuleb teha ja siis uus mets istutada, sest mets ei saa ilma inimeseta kasvada ja lihtsalt sureks (!).
Sellele on kaasa aidanud metsateema valdavalt ühekülgne kajastus ajakirjanduses, millele viitas Raplas Mattias Veermets. Teisalt on seda toetanud poliitikud, sh keskkonnaministrid. Muuseas, üks Eesti suurimaid metsatööstureid ütleb filmis otse välja, et pole õige, kui üks ministeerium tegeleb nii looduse kaitsmise kui ka loodusressursside kasutamisega.
Ajaloolise konteksti lisab filmis ajaloolane ja arheoloog Tõnno Jonuks. Tema sõnul sai eestlastest metsarahvas alles 1960–70-ndatel aastatel. Enne sõda oli pigem oht, et talumehed raiuvad metsad lagedaks.
Laiemasse konteksti asetavad Eesti metsades toimuva Marek Strandberg ja Tiit Maran. Keemik ja materjaliteadlane Marek Strandberg võrdleb Eesti Maaülikooli (metsamajandus) ja Tartu Ülikooli (ökoloogia) teadlaste lähenemist, võttes arvesse kliimasoojenemist ja Eesti rahvusvahelisi kohustusi (Kyoto protokoll, Rio deklaratsioon), ning tõdeb, et maaülikool pole oma 19. sajandist pärinevatesse puidust saadava kasumi arvutamise valemitesse arvestanud võimalikke trahve, mida Eesti maksumaksja peab hakkama tasuma, kui Eesti ei täida oma kohustusi vähendada CO2 emissioone, mida metsaraiumine suurendab.
Bioloog ja praegune Riigikogu liige Tiit Maran laiendab pilti veelgi, tuletades meelde, et on petlik uskuda pidevasse majandus- ja heaolu kasvu. Loodusel on piirid, millest üle minna ei saa. Külluse aeg on möödas ja arvestades seda, kuidas inimeste arv maailmas kasvab, tuleb hakata kohanema ressursside nappusega. Marani sõnul on probleemi juur meie koolihariduses, mis ei anna terviklikke teadmisi sellest, kuidas keskkond toimib.
Lõpetuseks. Filmist saame teada, et Eesti kaitsealadel on 18 aastaga lagedaks raiutud 15 000 hektarit ning 80% kõigist raietest on toimunud viimasel viiel aastal. Sellele võiks lisada Tartu Ülikooli biostatistiku Ants Kaasiku kirjutatu (novaator.err.ee, 4. detsember 2023), et “järgmise 30 aasta jooksul langeb vanade metsade osakaal Eesti majandusmetsades märkimisväärselt. See seab löögi alla ka Eesti metsanduse jätkusuutlikkuse.”
Kaasik kirjutab, et TÜ teadlaste loodud simulatsioonimudeli puhul kasutati Eesti metsaregistri andmeid ja nendest selgus, et viimase kümne aastal jooksul on majandusmetsades lagedaks raiutud (pindala mõttes) 13 protsenti männikutest, 21 protsenti kuusikutest ja 17 protsenti kaasikutest.
Simulatsioonimudeli rakendamine näitas, et “intensiivselt majandatud erametsades kukub absoluutne raiemaht praegusega võrreldes olulisel määral ja 2050. aastaks jõutakse olukorrani, kus napib isegi keskealisi metsi.”
