Vootele Ruusmaa
Alates 2023. aastast on ambient-stiili artist Etüüd ehk Bertil Aas väljastanud küljel Bandcamp juba viis kauamängivat. Eelnevaid on ta pigem pidanud väiksemateks kogumikeks, kuid aprillis väljastas ta täispika debüütalbumi “Ennast täitev unistus”. Plaadil kõlavad 12 lugu, mida artist soovitab isiklikult kuulata unistamise taustaks.
Eesti Keele Instituudi sõnaveeb pakub ambient’i definitsiooniks elektrooniline, õrnalt lainetav, unelevat laadi popmuusikastiil. Ja Etüüdi loomingut ongi võimalik säärasel moel kirjeldada – loodud helipilt on ujuvalt liikuv, atmosfääriline ja aeglaselt tonaalsustega mängiv. Kihid eemalduvad teineteisest kui laamad, mille uued tekstuurid üle võtavad.
Välisalvestised loodusest, erinevatest helifoonidest lisavad konteksti ja sügavust, muudavad hetked realistlikumaks. Nii on muusikalisel fantasmagoorial aega mõjutada kuulajat, mängida tema teadvusega, kontrollida kohalolu. Lugude poeetilised pealkirjad on läbivalt pikemad laused, mida võiks vabalt kiillausena täiendada vastavalt oma interpretatsioonile ja tunnetusele.
“Ennast täitev unistus” on küll atmosfääriline kuulamine, kuid dramaturgiliselt leidub siin lugusid, mis ei jäta üldplaanis kuulajat õhku rippuma, vaid suudavad sugereerida kaugemale kui pelgalt ainult enesekaemus. Siin leidub küsimusi, mis võivad kuulajas ootamatult esile kerkida, tekitada dialoogi.
Album alab palaga “Tsikaadid paistsid aimavat”, mis imbub tasapisi sisse ja mõjub mõnes paisutuses suursuguselt. Järgneb “Sest mu loomus pole püsiv”, mille muusikaline materjal on eristuvate kihtidega ja dünaamiline. “Siin see paik ongi” võlub orientaalse kõlaga, tiheda faktuuri ja hektilise meloodiajoonisega. Hetkega kehtestub uus, elus keskkond. Merelainetus mõjub sügava väljahingamisena, millele sekundeerivad linnulaul ja loodus. “Hing jääb kinni, kõik kullatud kõrred” loksub erinevate tonaalsuste vahel. Korraks kõik seisab.
Kehtestunud vaakum ei jää püsima kauaks, sest “Sügise esimene päev” algab sillerdavalt, imiteerides vaikset vihmasabinat. Autor maandab pinge ja tekib soov jäädagi aknast välja vaatama. “See, mis pole praegu öeldav” suudab tuua esile kõhklused, on dramaturgiliselt hea neutraliseerija plaadi keskpunktis. Korraks annab autor võimaluse astuda välja unelusest.
Albumi nimilugu “Ennast täitev unistus” on dünaamiline. Miski on käeulatuses, kuid järgmine hetk on kadunud. Kas pelgalt miraažid, unistused või on otsitav olemas? Albumil on nüüd palju rohkem dramaturgilist hoogu. “Kui tead, et…” on katkematu sooviga edasi liikuda, temas on otsingulisust. Järgneva kahe palaga terendab miskit lootusrikast ja helget. Valdab tänutunne. Muusika mõjub vertikaalsena, annab helikangale sakraalsema mõõtme.
Epiloogina jäävad plaati lõpetama kaks lugu, mille tonaalsus on kardinaalselt teine kui see, mida autor on eelnevalt ligi 35 minutit ehitanud. Viimane pala “Tühjus on võimatu” lainetab pikalt ja vääramatult punkti poole.
*
Selleks, et mõista, kuidas Etüüd sellise kontsentraadini on jõudnud, sai esitatud Bertil Aasale paar küsimust. Kuidas jõudis artist just sellise stiilini ja mis teda inspireerib?
“Etüüdi nime all olen tegutsenud nüüdseks veidi vähem kui aasta,” sõnab Bertil Aas. “Muusikat olen kirjutanud eelnevaltki, kuid mitte ambient-stiilis. Varem, kui olin tegev ka DJ-na, produtseerisin klubilisema suunitlusega muusikat, millest enamik jäi sahtlisse.”
Aas tõdeb samas, et eelnev protsess on olnud väga vajalik arenguks, mille käigus sai õnneks palju õppida. Olulist rolli on Aasa jaoks mänginud ambient’i juurde jõudmisel sünesteesia ehk mitmiktaju teadvustamine. Sellest tärkas kihk ise muusikat luua. “Etüüdi tee tuli justkui leiutada,” leiab Aas.
Sünesteesia on neuroloogiline nähtus, mille korral ühe sensoorse juhttee stimuleerimine viib automaatse, mittetahtliku elamuseni teises sensoorses juhttees. Sünesteesia ühe vormi kromesteesia puhul tajub kuulaja/looja heli värvidena. “Sünesteesiaprotsess juhtis mind helideni, mis minu sisemises vaateväljas värve ja maastikke tekitavad. Mäletan, kui lummatud olin esimestest kuuldud žanrikesksetest plaatidest nagu Art of Noise’i “The Ambient Collection” või KLF-i “Chill Out”. Selliste maailmade võimalikkus vaimustas mind.”
Ambient on kulgev ja vajab aega süvenemaks, kuidas heli jõuab voolavusse ja mil moel kihid muunduvad või teisenevad. Uurin, kas Bertil Aasal on muusikalist haridust, mida ta suudab oskuslikult rakendada selles žanris. “Muusikalist haridust akadeemilises mõttes pole. Leian, et see ei sega. Minu looming sünnib läbi eksperimenteerimise. Selle kõige puhul väldin perfektsust teadlikult,” sõnab Aas.
Ta leiab, et kirjutamisprotsess on omamoodi eskapism. Samas on albumil kasutatud muusikalise materjalina välisalvestusi. “Jah, kasutan palju välisalvestusi, sest see annab tihtilugu loole ruumi või tekstuuri. Diktofoni enam iga päev kaasas ei kanna, ainult pikkadel reisidel,” avab autor tagamaid. Ta toob esile saatuse iroonia, mis on saatmas teda rongihelide salvestamise soovil.
“Pool aastat olen üritanud raudtee ületuskohal kaubarongile pihta saada, aga iga kord, kui diktofon kaasas, pole rongi kusagil. Kui maha jätan, sõidab edasi-tagasi.”
Aas avab muusika kirjutamise protsessi tehnilist poolt. “Kasutatav tehnoloogia muutub pidevalt ajas ja olenevalt projektist. Üldiselt inspireerivad mind paremini füüsilised, robustse heliga instrumendid, nagu Mega FM või modulaarsüntesaatorid. Meeldivad rohkem 4ms-moodulid. Terviku kokkusaamiseks läheb tihti rohkem vaja, seetõttu kasutan veel VST-süntesaatoreid AAS Chromaphone ja Arturia Pigments. Kokkumängimise platvormina kasutan enamasti Abletoni, mis on kiire ja intuitiivne minu jaoks,” selgitab Aas.
Ta toob esile, et tihtilugu on paljud artistid olnud hädas liiga suurest valikuvõimalusest tuleneva paralüüsiga, mistõttu on tal hea meel, et sellisest probleemist on tema isiklikult üle saanud. Aas avab kirjutamisprotsessi puhul asjaolu, et peab olema teatav suund ja vaade. “Ilma ei saa. Ka kirjandus mängib väga olulist rolli ja üha rohkem AI. Viimane puudutab eelkõige asja tehnilist külge, milles ta võib vahel vägagi abiks olla. Enamasti kahjuks mitte.”
Füüsilisel kujul “Ennast täitva unistuse” väljaandmise üle arutledes ütleb Bertil Aas, et tõenäolisem variant selle formuleerimiseks oleks kassett. “Esialgu siiski ei ole plaanis, käiks üle jõu – selle raha, aja ja energia panustaks pigem uude muusikasse,” täpsustab Aas.
Etüüdi kauamängivate puhul on silm peale jäänud plaadikujundustele, mis on mõjusad ja pastelsed. Lisaks on neis läbivalt tugev ühisjoon, mis kannab edasi artisti loomingut ka visuaalse poole pealt.
“Ambient-muusika plaadikaantel on valdavalt loodusfotod, maastikufotod, seepärast katsetasin hoopiski AI-ga,” selgitab Aas. Siiski möönab ta, et AI-ga enam-vähem sobiva tulemuseni jõudmine on pigem “õnnelik õnnetus”, mis vajab alati lisatöötlust.
Lõpetuseks soovib Aas, et Eestis võiks olla kodumaist ambient-muusikat ja selle loojaid koondav kanal, mille kaudu saaks olla rohkem kursis siinsete artistidega.
