Riik peab sekkuma, et tagada inimestele kiire ja taskukohane internet

Andres Kalvik, Eesti Keskerakonna Raplamaa piirkonna esimees

Hea lugeja, enne, kui selle kirjatükiga jätkad, otsi üles oma internetiarve ning vaata, milline on ühenduse kiirus ja kui palju raha pead iga kuu selle eest välja käima. Olgu, esmamulje põhjal ei tundu summa väga suur olevat. Aga kui mõelda, et paljudes teistes Euroopa riikides, kaasa arvatud Soomes, Lätis ja Leedus tuleb märkimisväärselt kiirema ühenduse eest välja käia oluliselt vähem raha, siis võib vererõhk tõusta küll.
Paraku on see kurb reaalsus. Eestis on juba aastaid kestnud olukord, kus inimesed maksavad hästi aeglase internetiühenduse eest väga suuri summasid. Võrreldes kasvõi Leedu ja Lätiga maksavad Eesti elanikud kordades rohkem. Lisaks näitab Euroopa Komisjoni uuring, et internetikiiruste osas oleme Euroopa Liidus eelviimased, hullem on olukord ainult Kreekas. Riik aga laiutab loiult käsi, viidates vabale turule ja nõrgale konkurentsile.

Oleme Euroopas eelviimased

Selline olukord peab kindlasti muutuma ning just valitsusel on selles protsessis põhiroll. Kahetsusväärsel kombel ei ole kiire internet, mis mängib tasakaalustatud regionaalpoliitika elluviimisel olulist osa, uue valitsuskoalitsiooni prioriteetide hulgas. Põhiaur kulub uute maksude disainimisele.
Kiire internetiga on aga lood sandid. Leedus pakub Telia valguskaabli olemasolu korral kuni 250 Mbit/s kiirusega internetti sõltuvalt lepingutingimustest 14-16 euroga, aga Eestis ei saa Telialt ega Elisalt selle raha eest isegi kõige aeglasemat püsiühendust. Elisa küsib kõige lahjema ehk 15-megabitise koduinterneti eest 18 ning Telia oma 20-megabitise ühenduse eest 19 eurot kuus. Veelgi suurem hinnavahe tekib suurematel kiirustel. Leedus pakub Telia 1 Gbit/s koduinternetti vähem kui 25 euroga, Eestis on vastava kiirusega paketi hind aga 73,2 ja Elisal 71,99 eurot kuus.
Lõunanaabritega võrreldes on meie olukord veelgi trööstitum. Lätis on kaabliinternetiga jõutud tänaseks nii kaugele, et sealne turuliider TET ei pakugi uutele klientidele enam vähemat gigabitisest internetist. Kui sõlmida Teliale ja Läti riigile kuuluva TETiga kaheaastane leping, saab Eesti mõistes ulmekiiruse kätte suisa 12 euro eest kuus.
Lisaks üle mõistuse kallitele internetiteenustele on Eesti hädas ka internetiühenduse kiirustega. Euroopa Komisjoni koostatud graafiku järgi kasutas Eestis mullu vähemalt 100-megabitist ühendust kõigest 35,5 protsenti kaablil põhineva internetiteenuse kasutajatest. Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas paikneme me selle näitajaga 26. kohal, meist tahapoole jääb vaid Kreeka ja liider on Rumeenia, kes on Eestist rohkem kui kaks korda tublim.
Lühidalt – Eesti inimesed maksavad üliaeglase interneti eest ülisuurt raha. Ja see kõik toimub riigis, keda sajandi alguses nimetati uhkelt Balti tiigriks ja peeti üheks juhtivaks mängijaks digiarenduses. Oleme aastaid rääkinud, et interneti kasutamine ei ole privileeg, vaid pigem inimõigus. Paistab, et nüüd on meie riik selle inimõiguse tagamisega jänni jäänud, mis on häbiväärne ja vajab kindlasti muutmist.
Loota, et Rootsi ettevõte Telia ja soomlastele kuuluv Elisa ise selles vallas jõupingutusi teeksid, oleks naiivne. Sarnaselt välismaisele kapitalile tugineva pangandusega, kooriksid siinsed telekommunikatsiooniettevõtted siinsetelt inimestelt seitse nahka. Eesti inimene maksab ja kasumid kerkivad justnagu pärmitainas. Telia puhaskasum kasvas mullu 8,7 miljoni euro võrra, küündides 63 miljoni euroni, ning Elisa teenis mullu 12,5 miljonit eurot puhaskasumit.
Seega ainus, kes võib piinlikku olukorda muuta, on riik. Kahjuks pakutakse meile jätkusuutlikku passiivsust. Konkurentsiameti peadirektor Evelin Pärn-Lee on öelnud, et ameti käed on seotud, sest oligopoolsel turul on turuosalistel kasulikum üksteise tegevust jälgida kui konkureerida, sellepärast et kui nad konkureeriksid, siis nad kõik kaotaksid. Ka ministeeriumi ametnikud on end probleemist totaalselt distantseerinud – Tallinna kesklinnas kõik ju toimib ja muu Eesti vaadaku ise, kuidas hakkama saab.

Rikastuvad Eesti inimeste arvelt

Peab nentima, et paljudes riikides on telekommunikatsiooniettevõtteid ehk sideoperaatoreid sama palju kui Eestis – vahemikus 2-4. See puudutab ka juba mainitud Lätit ja Leedut, aga ka näiteks Soomet või Saksamaad. Lühidalt, olukord sellel turul on Euroopa riikides põhimõtteliselt sama, aga liigkõrget hinda maksavad millegipärast just Eesti tarbijad. Ju ei ole asi ainult turu tingimustes.
Selge see, et kui olemasolev seadusandlus ei võimalda riigil kuidagi tekkinud olukorda sekkuda, siis tuleb see seadusandlus üle vaadata selle pilguga, et kuidas saaks Eesti tavainimesed paremasse positsiooni panna, mitte soodustada lõpmatult hiidettevõtete kasumi suurendamist nende samade klientide arvelt.
Alustada aga võiks juba sellest, et kutsuda need samad ettevõtted, kes naudivad mainitud oligopoolset olukorda, ministeeriumisse läbirääkimistele ja anda mõista, et Eesti riiki ei rahulda tekkinud olukord, kus inimesed maksavad hästi suurt raha väga aeglase interneti eest, telekommunikatsiooniettevõtted teenivad aga samal ajal miljoneid ega tee olukorrast väljagi. Võib-olla juba see tasand aitaks olemasolevat olukorda parandada.
Kui mitte, siis Keskerakond on Riigikogus valmis selleks, et ministeerium annaks menetlusse muudatusettepanekud olemasolevale seadusandlusele, mis parandaksid olukorda Eesti internetiturul eesmärgiga vähendada tavainimeste kulusid ja suurendada teenuste kvaliteeti, eelkõige tõsta ühenduse kiiruseid. On häbiväärne, et 2024. aastal on Eesti internet peaaegu kõige aeglasem Euroopa Liidus ja inimesed on sunnitud selle eest maksma ülisuurt raha. See on kindlasti kahjulik meie riigi mainele rahvusvahelisel areenil, eriti ITK valdkonnas.