Noor vaimulik Siilas Kask on valitud Kohila baptistikoguduses Viljar Lihti kõrvale teiseks pastoriks. 13. augustil vannutatakse ta ametlikult ametisse ja samal kuul saab Siilase algatatud Kohila mõisakool viieaastaseks.
Kohtume Siilasega baptistikoguduse kristliku suvefestivali avapäeva õhtul. Pärast The Ilves Sistersi kontserti istume mõisakooli uhketele toolidele ja räägime Siilasega tema vaimuliku ja õpetaja tööst, Jumalast ja loodusest ning tema perest. Koos naise Kärdiga kasvatavad nad nelja last, kolme poissi ja ühte tüdrukut.
Kust sa pärit oled?
Ma olen pärit hoopis Järvamaalt, Paidest. Seal olen ma sündinud ja koolis käinud. Kui Tallinnasse ülikooli läksin, kohtasin selle kaudu oma tulevast abikaasat Kärti, kes elas Kohilas ja töötas noortekeskuses. Õppisin ise ka noorsootööd, nii et tegime koos laagreid ja projekte ning siis sattusingi Kohilasse.
Mitu aastat sa Kohilas oled elanud?
Nüüd saab 13 aastat. Nii kaua olen ka abielus olnud.
Millisest perest sa pärit oled? Mis väärtushinnangud sa sealt kaasa said?
Ma olen kuuelapselisest perest pärit. Mul on neli venda ja üks õde. Sellest tulenevalt õppisin kaaslastega arvestamist. Teine asi on töökus. Me pidime kõiki töid tegema. Aeg oli selline, et kõike polnud saada ja pidi kõvasti vaeva nägema. Seda järjekindlust olen ka emalt-isalt õppinud. Kuna isa oli kirikus pastor, käisime muidugi iga päev kirikus. Nii et kolm põhiasja – kaaslastega arvestamine, järjekindlus, töökus ja siis kristlikud väärtused.
Mis on see valdkond, millega sa kõige meelsamini tegeled?
Kui läksin ülikooli, õppisin ma noorsootööd ja siiamaani on mu süda ja hing olnud laste ja noorte juures. Olen poisteklubi ja poisteringi teinud, just sellistele keerulistele lastele. Ma tean, et mulle meeldib nendega tegeleda ja ma saan nendega kontakti. Töötasin ka lastekodus Tallinnas. See on siiamaani olnud kõige suurem missioon mul, see laste ja noortega tegelemine. Nüüd viimased viis aastat olen siis mõisakoolis olnud.
Kuidas see mõisakool tekkis?
Viis aastat tagasi hakkas mu kõige vanem poeg kooli minema. Meil oli grupp lapsevanemaid, kellega koos arutasime ja vaatasime, et mis oleks kõige parem. Isiklik vajadus sundis oma kooli looma, muidu ma poleks seda teinud. Esimene aasta olin direktor, poole kohaga õpetaja ja klassijuhataja. Aga siis ma nägin, et see võtab liiga palju energiat. Pärast seda otsustasin, et pühendan rohkem aega oma perele. Ma jõuan seda tööd teha ka hiljem, kuid praegu tuleb enda aega oma lastesse investeerida.
Kui palju mõisakooli klassides lapsi on?
Minu klassis on hetkel 11 poissi, kellega ma alustasin. Tänaseks on 2 poissi väikeklassis. Tavaliselt on klassi suurus meil 16 õpilast. Ja poisid, tüdrukud on eraldi. Välja arvatud esimene aastakäik, siis nad olid koos, kuna ei olnud majanduslikel põhjustel lihtsalt võimalik teisiti teha.
Kas neil on mingeid ühistegevusi ka?
Jah, osa tunde on koos, inglise keel ja muusika. Ja vahetunnid. Nad puutuvad kindlasti kokku, seda ma ei poolda, et nad oleks nagu eraldi karbis. Normaalne suhtlus peab olema.
Kuidas see õpetajaks olemine sind on kasvatanud?
See on mulle väga palju andnud. Esimestel aastatel mõtlesin, et ma olen tubli noor, energiat täis ja saan kõigega hakkama, selline tüüpiline Eesti mees. Ühel hetkel sain aru, et kõigega ei peagi hakkama saama. Tähtis on see, et sa suudad seda tunnistada ja leppida sellega. Kui sa ei suuda sellega leppida, siis ongi läbipõlemine. Ja mul on olnud ka paar sellist rasket hetke, mis on mind väga palju õpetanud. Täna suudan ka selliste keeruliste hetkedega toime tulla. Teiselt poolt on see kool ka iseennast paremini tundma õpetanud. Oma emotsioonide kontrollimist näiteks, kuna klassis on ka päris palju selliseid, kes vajavad lisatähelepanu.
Kas vahel on sellist tunnet ka, et usk lööb kõikuma, tekivad mingid kahtlused?
Kindlasti oli seda siis, kui ma teismeline olin. Siis oli selline lugu, et kuna meil oli kohustus kirikus käia, siis aeg-ajalt jooksime ära, ei tahtnud minna. Meile tundus, et see on pealesurutud. Läks aastake edasi ja siis ma sain aru, et tegelikult see, et Jumal võib anda sulle südamesse rahu, on reaalne.
Kuidas sinu vaimuliku teekond kulgenud on?
Pärast seda hetke, kui taipasin, et Jumal annab südamesse rahu, olengi ma aktiivselt kirikus kaasa aidanud. Pühapäevakoolis ja noortele erinevaid sündmusi korraldanud, ning kaks aastat töötasin isegi baptistikoguduste liidu noortesekretärina. Siis korraldasin ma koguduste noortejuhtidele koolitusi ja kokkusaamisi. Meil olid kord aastas sellised üritused, nagu Piiblipäevad. Nüüd siin Kohila koguduses olen ma vaikselt erinevaid ülesandeid aidanud täita.
Ma näen, et see on kõige olulisem asi, kui inimesel on rahu südames ja tal on rahu Jumalaga. Mu kõige suurem igatsus ja soov ongi see, et inimesed võiksid leida rahu. Ja kuna mina tean, et Jumal saab seda pakkuda ja anda, ma soovin maksimaalselt selle eest pingutada. Sellepärast olen ma nõus ka seda festivali siin korraldama. Hommikust õhtuni ehitasime seda spordisaali. Vedasime katteid ja panime katteloori lakke. Vahepeal tundus küll, et mille nimel, aga kui ma mõtlen selle peale, et ma saan mõnelegi inimesele anda selle võimaluse rahu koos Jumalaga korda saada, siis sellel on mõte sees. See on see, miks ma seda teen.
Koguduses oli moment, kus pastor Viljar tahtis alguses ära minna, kuid leidsime siis sellise koostöö vormi ja kogudus toetas seda, et mina hakkaks teiseks pastoriks tema kõrval.
Helerin Väronen / Foto: Helerin Väronen
Loe pikemalt 12. juuli Raplamaa Sõnumitest
