USA tollitariifid ei ole maailmamajanduse jaoks katastroof

Mihkel Nestor,
SEB majandusanalüütik

USA tähistas lõppeval nädalal tariifivabaduse päeva. Suuremat peotuju põhjustas see kahjuks vähestele.

Lõppeval nädalal tähistasid ameeriklased uut püha – sealse presidendi välja kuulutatud tariifivabaduse päeva. Nimelt kehtestas president Donald Trump alates 5. aprillist vähemalt 10% kaubandustollid peaaegu kõigile riikidele, kellega USA kaupa teeb. Mõne riigi jaoks kõlab ka 10% vaid roosa unistusena – näiteks peavad Hiina eksportöörid edaspidi toime tulema 54% tollimaksuga, USA liitlase Jaapani jaoks kujunes uueks lõivuks 24%.
Väga kõrged tollimaksud said osaks ka mitmele teisele Aasia tootmismaale nagu näiteks Vietnam ja Kambodža. Ehk mõnevõrra oodatult sai keskmisega võrreldes rohkem pihta ka Euroopa Liit, kellele hakkab kehtima 20% tollimaks. Suurbritannia euroskeptikud võivad aga rõõmustada, et tänu liidust väljaastumisele said nemad nüüd oluliselt parema, 10% diili.

Kas tollimaksud teenivad Ameerika rahva huve?

Hea küll, tariifid, aga mispärast? Kasutades Donald Trumpi enda sõnastust, oli põhjuseks vajadus saada tagasi Ühendriikide majanduslik iseseisvus. Presidendi sõnul „pidid töökad Ameerika kodanikud aastaid kõrvalt vaatama, kuidas teised riigid muutusid rikkaks ja võimsaks – suuresti meie arvelt –, kuid nüüd on meie kord õitseda”. Kaunite sõnade taust on Trumpi enda pikaajalised poliitilised veendumused.
Tema hinnangul on USA suur kaubavahetuse defitsiit suur probleem, mis viib Ühendriikidest rikkust välja. Võib-olla veelgi olulisem on tema arusaam USA kui tööstusriigi hääbumisest ja igatsus 1950-1960 kuldse ajastu järele, mil tööstustöölise palk lubas elada laia elu. Tariifide positiivse kõrvalsaadusena suurendavad need oluliselt Ühendriikide maksutulusid, mis lubaksid edaspidi kärpida teisi riigisiseseid makse.
Kas Trumpi unistused saavad tõesti teoks ja teenivad Ühendriikide majanduse huve? Kui vaadata USA väliskaubandust tervikuna, siis tõepoolest, USA kaupade vahetus on tugevas puudujäägis. Samas ei hõlma kaubandus – vaatamata oma eestikeelsele nimele – ainult kaupasid, vaid aina enam ka teenuseid. Tänu kohalikele tehnoloogihiidudele on USA positsioon selles vallas oluliselt tugevam ja teenuste eksport impordiga võrreldes tugevas ülejäägis.
Siit edasi tekib küsimus, kumb tegevusala on Ühendriikidele kasumlikum – kas teenuste või kaupade eksport. Kui kõrvutada tootlikkusnäitajaid tööstuse ja teenindavate tegevusalade vahel, võib tõdeda, et neist teine toob sealmail töötaja kohta sisse oluliselt rohkem dollareid.
Juba 19. sajandi majandusteadus ütleb, et riigid võiksid keskenduda oma loomulikele eelistele. Kui mõnes riigis on tööjõudu ülekülluses ja palgatase madal, siis soosib see tööjõumahukaid tegevusalasid, mille alla ka suur osa globaalsest tööstusest liigitub. Samas proovivad kõrge haridustaseme ja oskustega riigid keskenduda kõige tasuvamatele aladele, mille ehedaks näiteks on USA Silicon Valley piirkond.
Või teine praktiline näide: üks suuremaid impordiartikleid Ühendriikidesse on arvutid. Kuigi keerukad masinad, on turul valitseva tiheda konkurentsi tõttu muutunud neid tootvate ettevõtete marginaalid üsna madalaks, rääkimata tootmistööliste palkadest riikides, kus neid kokku pannakse. Ehk siis, kui me Eestis räägime vajadusest madala tootlikkusega tööstuse osakaalu majanduses vähendada, siis Trumpi soov näib olevat seda suurendada. Kuigi Trumpi paelub ilus noorpõlvemälestus õitsvast Detroiti autotööstusest, on raske uskuda, et samast ajast unistavad ka tänased tehnoloogiaettevõtete tarkvaraarendajad.

Inflatsiooni kasvus  on raske kahelda

Aga hästi, oletame, et realiseerub Trumpi soov ja osa tööstusest kolib tariifide tõttu oma tootmise tõepoolest USAsse. Isegi kui unustada probleemid, mida hakkaks neile valmistama erinevate komponentide kättesaadavus jpm, on raske uskuda, et Ameerika tööstustööline lepib sama palgaga, mis tema ametivend täna Hiinas teenib. See kandub edasi toote lõpphinda ja päädib olukorraga, kus Ühendriikide elanikud hakkavad ostma oluliselt kallima hinnalipikuga arvuteid kui kogu ülejäänud maailma elanikkond.
Igal juhul on kindel, et kui osa tööstusest kaitsetollide tõttu ka asukohamaad vahetaks, võtab see tegevus väga kaua aega. Seni saavad ameeriklased osta välismaiseid kaupasid aga tollitariifide võrra kallimalt, sest valdavalt püüavad tootjad maksukoormuse siiski USA klientidele üle kanda. Eks siis näeb, milliseks kujuneb USA inflatsioon ja kuidas reageerivad sellele Trumpi valijad, kellele hinnakasvu nulli viimist lubati.

USA roll maailmakaubanduses on suur, aga seda ei maksa üle tähtsustada

Väga suurt muret on Trumpi kaubanduspoliitika valguses avaldatud maailmakaubanduse tuleviku ja globaliseerumise üle tervikuna. Mure on õigustatud, sest USA on maailma suurim majandus ja importöör. Ent sellegipoolest moodustab ta maailma koguimpordist ainult 13% – veel 20 aastat tagasi oli nende osa selles viiendik.
Majandusanalüütikud on arvutanud, et isegi kui USA kärbiks oma impordi nullini, suudaksid 70 riiki USA tänastest kaubanduspartneritest kompenseerida USA turu kõigest aasta jooksul ja peaaegu kõik ülejäänud sellele järgneva paari aasta vältel, eeldades, et jätkuks nende kaubamahtude senine kasv teistel turgudel.
Mis puudutab globaliseerumisprotsessi tervikuna, tuleb arvesse võtta, et siiani pole seda kandnud Ameerika poliitiline tahe, vaid majanduse loomulikult protsessid. Kõik riigid üritavad leida endale sobiva niši ja liberaalse vabamajanduse tingimustes on selle tulemuseks aina kasvav omavaheline äri. Tagasilöök Ameerikas võib seda protsessi mitte peatada, vaid hoopis hoogustada, suurendades riikide motivatsiooni rohkem omavahelist koostööd teha. Vastutuul USA turul võiks parandada näiteks Euroopa ja Hiina kaubandussuhteid.

USA tariifidel ei ole Euroopale üheselt negatiivne mõju

Loomulikult on tariifidel mõju ka Euroopale ja Eestile. Eelmise aasta seisuga eksportis Euroopa Liit Ühendriikidesse umbes viiendiku oma kaupadest, samas kui USA andis 13% ELi impordist. Eesti eksportis mullu USAsse umbes 5% siin toodetud kaupadest.
Esialgu on tulemuseks segadus ja aeglasem majanduskasv, ent ettevõtted on kohanemisvõimelised. Selle ilmekas näide on Eestis kohapealt võtta, vaadates meie kaubandusmahtude muutusi Venemaaga. Võimalike vastutariifide valguses on kardetud ka Euroopa inflatsiooni kiirenemist, kuid vähemalt sama tõenäoline alternatiiv sellele on hoopis konkurentsi tihenemine siinsel turul, mille üle tarbija saab ainult rõõmustada.