Kas vallavanem hakkab sulle prügikonteinereid müüma?

Margit Rüütelmann,
Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht

Jäätmereformi jõustudes peaks ministeeriumi sõnul minema kõigi elu lihtsamaks: rohkem konteinereid muutub kohustuslikuks, kastid saavad ilusamad sildid, elanike arved muutuvad “läbipaistvamaks” ja elanike suhtlus jäätmekorralduse asjaajamisel lihtsamaks.

Vähemalt paberil. Tegelikult võib juhtuda, et vallavanem hakkab elanikele varsti konteinereid vahendama selle asemel, et lumelükkamise või kohalike haridus- ja sotsiaalküsimustega tegeleda.
Eesti probleem jäätmetega ei ole ammu enam selles, mitu konteinerit hoovis kellelgi seisab. Põhiline küsimus on hoopis: mis saab pärast seda, kui sorteeritud jäätmed on kokku kogutud? Kas jäätmed jõuavad ringlusesse, kas need jõuavad ringlusesse Eestis või sõidutatakse need Lätti ja Poola töötlemisse, või hoopis põletusse? Seni, kuni puudub jäätmetele piisav käitlusvõimekus, ei saa rääkida tõelisest ringmajandusest. See on probleem, mida peaks jäätmereform lahendama. Aga ei lahenda.
Jäätmete ringluse sihiks võtmise asemel on Riigikokku jõudnud eelnõu, mis korraldab konteinerparki ja paneb omavalitsused uude rolli: KOV-id saavad jäätmekorralduses suuremad õigused, sealhulgas näiteks võimaluse hakata konteinereid elanikele müüma või rentima, arveid väljastama ning ise ka jäätmekäitlust korraldama. See, mis on tänaseni olnud ettevõtluse osa, milles tegutsevad juba täna paljud ettevõtted, antakse KOV-ide korraldada.
Riik tegeleb pisiasjadega: konteinerite rendihind või see, kelle käest inimene neid rendib, ei ole kindlasti valdkond, mis vajaks riigi või vallavalitsuste sekkumist. See on toimiv turg ning katsed seda ümber mängida näitavad, et riik ei mõista jäätmekorralduse sisulisi probleeme, vaid tegeleb kabetamisega.

Jäätmemaks ja riiklikud toetused omavalitsustele konteinerite ostuks?
Reform toob veel ühe probleemi: selle kõige korraldamiseks ja ülesehitamiseks saab omavalitsus õiguse kehtestada jäätmetasu (seda reform võimaldab). Teisisõnu: tekib kohalik jäätmemaks. Raske uskuda, et omavalitsused ei kasutaks võimalust oma tulubaasi kasvatada (eriti pärast valimisi, kui on tükk aega uute valimisteni ja see jõuab valijatel ununeda). Inimese jaoks võib see tähendada suuremat arvet, aga ringmajandusele see väärtust juurde ei loo, sest jäätmemaksurahaga hakatakse üles ehitama süsteeme, mis on juba ettevõtetel olemas.
Riik, mis räägib vajadusest säästa ja hoida kokku, plaanib suunata ka maksumaksja raha toetusteks. Loeme kliimaministeeriumi lehelt, et “Jäätmereformi eesmärkide täitmiseks suunab riik 35 miljonit eurot kohalikele omavalitsustele, et inimestel oleks senisest mugavam jäätmeid liigiti koguda. Toetus aitab arendada vajalikku sortimistaristut – alates kogumispunktidest ja jäätmejaamadest kuni digilahendusteni.” See tähendab konteinerite ja prügimajade soetamiseks.
Samal ajal, kui suurem summa suunatakse omavalitsuste jäätmebürokraatia ülesehitamisse, jäävad päris investeeringud – uued tehased ja tehnoloogiad – tagaplaanile. Loeme, et ringlussevõtutehaseid, käitluskohti toetatakse 14 miljoni euroga. Proportsioon ei ole kindlasti õige.
Konteinerimajandus ei ole ka väga pika perspektiiviga: biojäätmete eraldi kogumine on Eestis hästi käima läinud. Kogused kasvavad ja köögijäätmetest toodetakse juba edukalt biogaasi. Ometi satub neid jätkuvalt liiga palju segaolme hulka, kuhu need tegelikult ei sobi: neid ei tohi ei põletada ega ladestada. Kui suudaksime biojäätmed segaolme hulgast täielikult välja saada, avaneks uus võimalus – rajada sortimistehased, kus saab sortida olmejäätmeid.
Kui jäätmed pole biomassiga rikutud, saab sealt välja võtta nii pakendeid kui ka muud ringlusse sobivat. Selline lahendus looks hoopis teistsuguse loogika: iga maja juurde ei oleks vaja panna nelja-viit eri konteinerit ning jäätmete äravedu ei nõuaks enam mitut erinevat autot, mille jalajälg on samuti suur.

Ringmajanduse asemel saame konteinermajanduse
Jääb segaseks, miks arvab ministeerium, et kui jäätmekorralduses tegutsevad kohalikud omavalitsused suurema otsustusõigusega, tekib rohkem ringluslahendusi. Kahtlen ka selles, et elanik soovib kinni maksta omavalitsuste soovi palgata juurde ametnikke, korraldada sõprade ettevõtetele sobilikke hankeid ja muud sellist. “Eeskujusid” ei pea kaugelt otsima: viimati, kui Tallinna linn jäätmemajandust ise jõulisemalt korraldas, lõppes see äärmusliku korruptsiooniskeemi ja nn Sarapuu juhtumiga.
Nii tekibki küsimus: kas materjalid lähevad ringlusse siis, kui arved liiguvad vallamaja kaudu? Või kui vallavanem hakkab konteinerite müügiga tegelema? Ilmselt mitte. Tegelik reform peaks keskenduma sellele, kuidas Eestis tekiksid tehased ja tööstus, mis suudavad meie jäätmetest uusi tooteid teha. Alles siis on sorteerimisel mõte ja alles siis sünnib väärtus Eestisse tagasi. Kõik muu – arvelduste ümberkorraldamine ja konteinerite vahendamine – on lihtsalt asjade ümbermängimine.