Helerin Väronen.
Ma olen üles kasvanud kodus, kus on peaaegu alati mõni loom, eriti palju on meil kasse olnud. Oma elu peale minnes pidin aastaid leppima sõprade ja tuttavate kasside nunnutamisega või ootama, kuni saab vanematekoju minna. Kui teiste loomadeta saab hakkama, siis elu ilma kassita on lihtsalt kurb.
Eelmine kevad soovisin eriti tugevalt, et saaksin omale kassi. Soovidega aga tuleb ju teadupärast ette vaadata, need kipuvad täituma. Ühel päeval tormas laps mu nutitelefoniga ligi ja hüüdis: „Emme, emme, ma ei tea, mis juhtus, kuid nüüd on su telefonis kassimäng.“ Olin soovi valesti sõnastanud, unustanud ära selle, et tegemist peab olema elusa kassiga, mitte lihtsalt mingi äpiga. Ma saan aru küll, et elu muutub aina tehnoloogiakesksemaks, kuid see läheks juba liiale.
Mingi aeg hakkasid lapsed kui uni peale käima, et võtame merisea. Ma olin juba peaaegu selle plaaniga nõus, et olgu siis merisiga peaprooviks kassile. Kuid peale seda, kui kaks ja pool tundi üritasime lapse sõbranna merisiga auto alt kätte saada, sain aru, et sellist looma ma endale ei taha. Liiga totu tundus mu jaoks.
Juunis nägin teadet, et sõbrad otsivad oma kolmele kassile kodu. Umbes viie minutiga oli mul otsus tehtud, et üks neist saab meie omaks, õigemini meie saame tema omaks. Ilus kolmevärviline emane kass. Üheks määravaks teguriks just selle pesakonna kasuks otsustamisel oli see, et nad on sündinud samal päeval mu õega, kes on suur kassifänn.
Küll öeldi, et pole mõtet kassi korterisse võtta, ja avaldati kahtlust, et kuidas me temaga hakkama saame. Aga millal siis veel kassi võtta, kui mitte praegu, kui lapsed veel väikesed on? Ma ei saa pakkuda neile kõiki teisi loomi, kes minu lapsepõlves olemas olid – sead, lambad, kanad, tibud, jänes, koer, kuid kassi saan võimaldada. Lapsed õpivad niimoodi hoolitsema ja on tõestatud, et koos loomaga kasvades on ka laste immuunsüsteem tugevam.
Milline on siis elu koos kassiga? Kindlasti on see õpetanud seda, et igasugu nipet-näpet kulinaid riiulitel ei ole vaja. Õnneks pole see pärdik nipsasjadest seniajani peale ühe teeküünlaaluse muud kildudeks kukutanud. Aga telefonilaadija leidis küll teenimatu lõpu tema lõugade vahel.
Mind hämmastab see, kui kiire see kass olla võib, vahel lausa nii kiire, et ta ei pane ise tähelegi, et ta peaga millegi vastu on jooksnud. Sellistel tornaadohetkedel jääb mulje, et oma peas mängib see kass mängu „põrand on laava“. Oma akrobaatilisi oskusi demonstreerib ta nii võitluses pesuresti, mopi kui ka tolmuimejaga.
Oma mürgeldamistega võib see röövliplika vahel päris vihale ajada. Aga kui ta oma süütute silmadega otsa vaatab, siis on kogu pahameel kadunud. Nii et kõige rohkem õpetab see pärdik mulle andestamist ja tingimusteta armastust, täpselt nagu lapsedki. Mu õde on kunagi öelnud, et kui naine tahab teada, kas ta on mehe armastamiseks valmis, siis võtku endale üks kass, soovitavalt isane. Ja kui ta suudab seda kassi armastada ka peale seda, kui ta tuleb peale nädalaajalist kadumist koju haiseva ja rääbakana ning pooliku kõrvaga, siis on ta ka mehe armastamiseks valmis.
Õiget nime sel karvakeral aga polegi, igaüks kutsub nii, nagu parasjagu tahab, kas Kass, Kitu, Preili Nipsu, Särts, Pärdik või Röövel. Eks heal lapsel ole ikka mitu nime. Igatahes, igasugune stress kaob hetkel, kui koju jõudes kass lähedust otsima tuleb. Tuleb nõustuda Albert Schweitzeri sõnadega: “On kaks varjupaika elu hädade eest: muusika ja kassid.”
