Nõusolekuseadus teeb piiri selgeks – ilma „jah“-ita ei seksi

Liisa Pakosta,
justiits- ja digiminister

Elus on asju, mille puhul normaalne inimene teab, mis on õige ja mis vale. Teame, et võõrast asja ei tohi võtta ilma loata. Kui jätate oma rahakoti kohvikulauale pisut endast eemale, ei tähenda see, et keegi võib selle lihtsalt ilma teie nõusolekuta kaasa viia. Te ei pea tengelpunga kõrvale siltigi panema: „Minu oma, ära võta!“ – see on iseenesestmõistetav. Inimest, kes võõra rahakoti võtab, loeb eestlane vargaks.

Samamoodi on ka seksuaalsuhetega. Kui selget mõlema poole huvi ja soovi ei ole, siis nõusolekut ei ole. Tardumine või jäine tegevusetus ei tähenda nõusolekut, sellest saab ju iga inimene aru. Nõusolek peab olema vaba ja väljendatud, sõnaliselt, kehakeeles või muul viisil. Kui nõusolekut pole, siis piiri ületamine ongi kuritegu.
Seejuures ei pea inimene raevukalt vastu hakkama. Nii nagu ei tohi rahakotti laualt ära võtta ka siis, kui omanik aktiivselt selle vastu ei võitle. Nõusolekut pole – võtta ei tohi!
Seetõttu ongi valitsus saatnud Riigikokku rahvasuus nõusolekuseaduseks nimetatud eelnõu. Selle mõte on lihtne: ära tuleb hoida seksuaalkuriteod, heidutada ilma nõusolekuta ründajaid. Seksuaalsuhe saab toimuda ainult siis, kui mõlemad pooled on nõus ja annavad selleks arusaadava nõusoleku.

„Jah“ tähendab jah ja „ei“ tähendab ei
See on suur ja vajalik samm, et kaitsta iga inimese õigust otsustada oma keha ja seksuaalsuse üle. Aga sama tähtis on teada, et me ei muuda väga olulist põhimõtet meie põhiseadusest – süütuse presumptsiooni. See põhimõte, mis on meie põhiseaduses ja mida õpetatakse juba põhikooli ühiskonnaõpetuse tunnis, jääb loomulikult kehtima. Süüdi mõistab ainult kohus ja ainult siis, kui tõendid ei jäta üles mõistlikku kahtlust.
Keegi ei loe kedagi automaatselt süüdlaseks – ka uus seadus ei muuda seda. Kohtus peab endiselt prokuratuur inimese süüd tõendama ja kohus peab tõenditele tuginedes tegema otsuse nii, et mitte kunagi ei jääks mitte ühtegi süütut inimest süüdi.

Inimesel on mõistus peas
Mõni küsib: mis siis, kui olukord on keeruline? Näiteks kui inimene on joonud mõne õlle ja saab veel üldiselt ilmaasjadest aru – siis saab inimene ju oma tahet väljendada. Kui teine on nii purjus, et ei saa enam üheselt ja arusaadavalt ennast väljendada, et ta tahab, tuleb tõmmata piir.
Intiimne lähedus on lubatud ainult siis, kui mõlemad pooled saavad selgelt öelda või näidata, et nad tahavad. See on elementaarne inimlik austus, mitte pelgalt seaduse küsimus.

Miks seadusemuudatus vajalik on?
Praegu ütleb meie seadus, et vägistamine leiab kuriteona aset ainult siis, kui kasutati vägivalda või kui kannatanu oli abitus seisundis. See tähendab, et kui keegi paneb toime seksuaalse teo ilma nõusolekuta, aga ilma füüsilise vägivallata, ei pruugi see tänase seaduse järgi olla vägistamine.
See on vastuolus meie väärtustega ja Euroopa põhimõtetega, mille järgi seks ilma nõusolekuta on alati vägivald. Abitusseisundi või võimusuhete ärakasutamine jääb endiselt kuriteoks.
Nõusolekuseadus parandab tardumisseisundi ärakasutamise lünga. Seadus ütleb edaspidi selgelt: seks ilma vabalt ja arusaadavalt antud „jah“-ita on keelatud. See kaitseb kõiki – naisi ja mehi, noori ja vanu – ja aitab ennetada seksuaalvägivalda.

Austada tuleb nii ennast kui ka teisi
Nõusolekuseaduse eesmärk pole panna inimesi allkirjastama pabereid ega muuta nii loomulik osa meie elust nagu intiimsus ja seks juriidiliseks protseduuriks. Uuringud näitavad, et enamik Eesti inimesi juba mõtlebki nii. Üheksa inimest kümnest usub, et seksuaaltegevuses tuleb veenduda partneri nõusolekus. Nüüd on aeg, et ka meie seadused seda selgelt väljendaksid.
Nõusolekuseadus ei ole ainult juriidiline muudatus, vaid sõnum kogu ühiskonnale: igaühel on õigus oma keha ja seksuaalsuse üle otsustada. Jah tähendab jah, ei tähendab ei.
Seadus ei kirjuta meile ette meie käitumist ei peosaalis, jaanitule ääres ega sünnipäevalauas. Need oleme meie ise, inimesed, kes peavad oma väärtuste ja veendumuste järgi elama. Seadus kaitseb lihtsalt neid, keda võidakse kurjasti ära kasutada. Seadus peab seadma piirid nendele, kes tahavad kellegi elu ära rikkuda. Me teeme seda oma inimeste pärast – nii lihtne see ongi.