Raplamaa Sõnumid.
On asju, millest ei saa vaikides mööda vaadata. Näiteks Tallinnas loodud Savisaare, Sõõrumaa ja Mõisa liidust. Esimest kannustab tagant soov kellelegi kätte maksta, kahte teist ärgitavad ilmselt ühistegevusele ühelt poolt isiklikud huvid ja teiseks lihtsalt soov üks poliitiline jõud, sedapuhku siis Keskerakond, vahendeid valimata nurka mängida.
Kõigepealt soovist millegi eest kellelegi kätte maksta. On äärmiselt taunitav, kui keegi läheb poliitikasse vajadusest isiklikke solvumisi välja elada. Tegelikult peaks see keelatud olema ja esimesteks keelajateks peaksid olema kättemaksu hauduva poliitiku lähikondsed. On kummastav, et Savisaare puhul ei ole keegi otseselt vahele astunud, ei ole talle selgitanud, et riigi pealinna esinduskogu ei ole see koht, kus klaaritakse ülejäänud elanike huve eirates isiklikke läbielamisi. Eelkõige peaks seda selgitama Savisaare enda kodupartei – Keskerakond. See, et tegemist on teeneka poliitikaveteraniga, ei ole argument kõrvaltvaatamiseks, täpselt samuti ei ole argument see, et keegi selles seltskonnas on haige ja sellepärast ei ole mõistlik teda takistada.
Veel taunitavam on aga Sõõrumaa ja Mõisa küüniline käitumine. Kui kasutatakse ära ühe haige ja kibestunud mehe abitut olukorda oma eesmärkide saavutamiseks, siis ei ole see moraalne tegu. See ei ole eetiline, ammugi mitte riigimehelik ehk poliitikule vääriline teguviis.
Tänase lehe vestlusringis annab maavanem Tõnis Blank muu hulgas mõista, et riigi ja kohaliku poliitika kuvandit määrib see, et aatelisi poliitikuid on järjest vähemaks jäänud. Ja see ei ole ainult Tallinna probleem. Aatelisus tähendab isiklikust kasust loobumist, et tegutseda mingi suure idee nimel või mõne piirkonna ühishuvidest lähtudes. Ilmselt ei ole vaja siia lisada, et kui aatelisus kattub isamaaga, teiseneb ta isamaalisuseks. Vajadus kätte maksta ei ole suur idee, mis võiks olla mingi piirkonna, veel enam oma isamaa teenistuses. Aateline inimene ei küsi piirkonda, veel enam isamaad teenima hakates, mis ta selle eest saab.
Inimene, kes otsustab minna poliitikasse, pole vahet, kas Riigikogusse või kohalikku volikogusse, peab endale aru andma, et ta võtab sellega endale suure vastutuse nii riigi kui ka kohaliku elanikkonna käekäigu arendamise eest. Need ei ole pelgalt sõnad. Kui me peame oma isamaad ja kodukohta ka südames kalliks, tuleb sellele sagedamini mõtelda ning ka avalikult ja otsekoheselt rääkida. Nii tulebki öelda, et Savisaare, Sõõrumaa ja Mõisa enesekesksed poliitmängud või nende toomine kohalikule tasandile on selle tegijaile häbistav ning seega ka taunitav kui aatega vastuolus olev tegevus.
