Stina Andok / foto: erakogu
Märjamaalt pärit Eesti mereväe ohvitseri, tänavu ainsa eestlasena Nice Ironman’i täispikal triatlonil osalenud Kärt Praksi (27) elu on täis põnevaid väljakutseid.
Teate neid väheseid haruldasi inimesi, kes sisenevad ruumi ja nende kohalolekut on kohe tunda. Nad naeratavad laialt, silmad põlevad peas ja käed jagavad lahkelt tervitusi. Kõik pööravad tahtmatult oma pilgu nende suunas, lootuses saada osa neist kiirguvast soojusest. Ta on kõigiga sõber, tuleb edukalt toime igas olukorras ja tal on alati midagi huvitavat teoksil. Kärt on täpselt selline inimene ja rohkemgi veel.
Oleme Kärdiga juba mõned head aastad tuttavad. Kohtume üle pika aja juulikuus, ühel sumedal suveõhtul tema vanemate talus Märjamaa lähistel. Kärt ja tema perekond võtavad mind avasüli vastu, pakuvad koduaia piparmüntidest tehtud teed ning kostitavad koogiga. Õhkkond on seal peres alati vaba ja sõbralik. Kõik on oodatud, külalised teretulnud. Nii ei jää ma ainsaks külaliseks tol õhtul, uksest jalutab sisse veel mitu inimest. Sinna sooja koju mahub palju häid lambaid.
Lammastest rääkides, neil on lihaveiste karja kõrval talupidamises ka viissada lihalammast, kelle heaolu eest kannavad hoolt peaasjalikult pere lapsed ehk Kärt, tema õde Riin ja vend Rain. Kärdil on muu hulgas taskus ka Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolist saadud lambakasvatuse diplom.
Tunnen end esimestel minutitel laua taga istudes ja Kärti perega koos vaadates pisut ebalevalt. Tean, et see on Kärdi viimane õhtu kodus. Juba järgmisel varahommikul sõidutavad vanemad ta Lätti, kus teda ootab laev koos meeskonnaga ja ta asub jälle tööpostile mereväeohvitserina ning naaseb koju alles augustikuus ja sedagi üksnes paariks päevaks, et seejärel juba mitmeks kuuks merele kaduda.
Minu ebakindlus kaob aga üsna kiiresti, sest ise selleks midagi tegemata, tekib oodatud tunne. Kärt lihtsalt ongi seda tüüpi inimene, et ta leiab aega inimeste jaoks. Kogu perekond on selline, mulle tundub.
Poisid ei olegi peajagu üle
Just lastetoas hakatakse meie isiksust looma ja kujuneb tasapisi välja täiskasvanud inimene oma soovide ja unistustega. Kui küsin Kärdi käest, kas ta on alati mereväeohvitseriks saamisest unistanud, vastab ta konkreetselt, et teadis juba keskkoolis õppides, et tahab sõjakooli õppima asuda. Tema vanemad vaimustust aga ei jaganud ning soovitasid tal esimese hooga siiski mingisugune muu haridus omandada, et hiljem edasi vaadata, mida ta oma eluga teha soovib. Hästi kasvatatud lapsena järgis Kärt vanemate soovitust ning lõpetas Tallinna Ülikooli bakalaureuseõppe rekreatsioonikorralduses.
Seejärel tegi Kärt juba otsustava sammu oma tulevase karjääri suunas ning astus kaitseväkke. Kärt oli ajateenija Kuperjanovi jalaväepataljonis ning seal viibitud aeg andis Kärdile veel suurema kindluse, et soovib seda rada jätkata.
„Tahtsin teada, kas mulle päriselt meeldib selline keskkond. Väga-väga hakkas meeldima,“ kirjeldab Kärt ajateenistuse aega. Kuna naiste jaoks on ajateenistus vabatahtlik ning nad on endiselt tugevas vähemuses kaitseväes, teadvustas Kärt endale, et kui ta valib sel alal elukutse, ei saa ta poistest mitte millegi poolest kehvem olla.
Tema üllatuseks ei olnudki poisid temast füüsiliselt peajagu üle.
„See andis enesekindlust kõvasti juurde, kui nägid, et poisid ei jooksegi sust väga palju kiiremini. Normaalne on mõelda, et naisterahvas võib-olla jaksab vähem. Samas ma tean, et kui on vaja minna või pingutada, siis raskel hetkel avastad, et suudad palju rohkem, kui arvasid, et on üldse võimalik.“
Ajateenistuse ajast meenutab Kärt, et palju räägiti seda juttu, et ärge muretsege, varsti on see tüdruk siit läinud. „Mida enam naisi on kaitseväes, seda enam naised tõestavad, et ei tule korraks vormis mehi vaatama, vaid on tulnud, et jääda,“ on Kärt kindlameelne.
Pärast ajateenistuse läbimist töötas Kärt aasta Scoutspataljonis, et aru saada, kas ka elukutsena oleks see valdkond talle meeltmööda. „See oli väga põnev etapp, mil õppisin enda kohta palju juurde,“ ütleb Kärt. Alles pärast seda aastat julges ta Tartusse kõrgemasse sõjakooli sisseastumisavalduse anda. Sõjakooli esimesel kursusel oli koolis naissoost kolonelleitnant, kes kutsus Kärdi ka oma kabinetti vestlema. „Kui näed samade vaadetega naisterahvast, annab see julgust ja tunnustust juurde. Võib-olla see rada ei ole harilik, mille olen valinud, aga sellistel hetkedel saad aru, et oled õigel teel.“
Missioonitunne ja meremeheromantika
Tänavu kevadel sai Kärdil sõjakool läbi ja ees seisab töö valitud erialal. Häid põhjuseid, miks keegi võiks tahta ohvitseriks saada, võib leida rohkem kui mitu. „Ohvitseriamet tundub mulle väga huvitav. Pelgan kõige rohkem kaheksast viieni tööle minemist ainult sellepärast, et mulle makstakse palka. Ohvitseri elukutse juures tuletan endale iga päev meelde tõekspidamisi ja väärtusi ja päriselt tahan nende järgi ka elada. Neid ameteid ei ole väga palju, kus saad iga päev endale sisendada, et minu jaoks on oluline töötada kodumaa eest. See kõik tundub õige,“ kirjeldab Kärt ühe hingetõmbega.
Üks pool on tugev missiooni- ja kuuluvustunne, teine pool muinasjutuline meremeheromantika, mille kohaselt saab igal reedel uude, võõrasse sadamasse randuda. „Kellele ei meeldiks reisida? Mulle väga meeldib reisida, aga mulle ei meeldi, kui reis kaua kestab. Reede õhtuks tahaks tegelikult alati koju tagasi tulla,“ tunnistab Kärt.
Enne esimest pikemat merereisi, õppused Lääne- ja Põhjamerel ees ootamas, valitseb Kärdis nostalgia ja igatsus selle järele, mis kodus nägemata ja kogemata jääb. „Ma ei saa koduseid kasvuhoonetomateid sel aastal süüa.“ Samas ei ole Kärdi hinnangul merel olles tõenäoliselt see aeg jõuludeni, mil jälle koduranda saab, kuigi pikk, kuna pidevalt on huvitav ja tegutsemist on palju. Kodus ootaja jaoks on aeg tõenäoliselt pikem.
Sõjakooli esimesest kursusest saati on Kärdil olnud kord aastas praktika, aga need on siiani olnud kõik sellised, et reede õhtuks saab koju minna. Nüüd, mil see artikkel ilmub, on Kärt juba merel ja osaleb NATO liikmesriikide alalises miinitõrje grupis. Ohvitserina peab ta oma vahi ajal olema alati valmis ja vastutab terve laeva ja ligi 40-pealise meeskonna ohutuse eest. Üheks vahiohvitseri ülesandeks on ka laeva juhtimine. „Annad oma roolimehele juhiseid. Ise roolima ei pea, aga käskluse annad küll,“ selgitab Kärt.
Lapsest saati sportlik
Raske öelda, kas Kärt on sportlik tänu oma elukutsele või on ta valinud oma elukutse, kuna on niivõrd sportlik. Sporditegemise harjumus pärineb tal juba lapseeast. „Mäletan, kuidas me isa ja vennaga tegime hommikujooksu ja kuidas me sõitsime Märjamaa ujulasse, kus alati toimus mingisugune perekondlik võistlus. Isa on meid kogu aeg kasvatanud nii, et füüsiline koormus on päeva osa, see on lõbus ja lahe ega ole kohustus.“
Koos vennaga käis Kärt lapsena ka isa läbi viidud judo-trennides. Isa enam trenne ei anna ning Kärdi huvi judo vastus hakkas hääbuma juba keskkoolis. Ülikooli ajal proovis Kärt enda sõnutsi igasuguseid asju, nagu näiteks ladina-ameerika tantse. Sealt edasi kaitseväes ja sõjakoolis „rihma lõdvaks“ enam lasta ei saanudki ning millalgi sõjakooliõpingute ajal tundis Kärt, et kuigi niisama liigutamine on tore, võiks võib-olla natuke võistelda ka.
“Võistlusele lähed ja proovid alati olla parem enda eilsest tulemusest, olla edukam, kui olid eelmine kord. Usun sellesse, et iga füüsilise ületusega, mis sa teed, saad selle võrra ka vaimselt tugevamaks,” põhjendab Kärt. Miks just triatlon on see, mida Kärt otsustas harrastama hakata, peitub Kärdi sõnul asjaolus, et neid spordialasid ei olegi väga palju, mida saaks täiskasvanuna täiesti nullist alustada ning mille varustus ei oleks väga kallis. “Olen leidnud, et ujuda, ratast sõita ja joosta on see, mida mulle väga meeldib teha.”
Tänavu täitus Kärdil kolmas suvi triatlonidel osaleda. Enne alustamist kogus alati eesmärgipäraselt tegutsev Kärt aasta aega raha, et osta jalgratas ning esimesele võistlusele läks Kärt enda sõnul “tuimalt peale”. “Mõtlesin, et oskan ju ujuda, jalgrattaga sõita ja joosta.” Võistluse võib lugeda edukaks, ta ei katkestanud, aga ka huvitavaks, kuna trikoosäär hakkas seestpoolt võistluse käigus tasapisi hargnema. Õnneks auk piinlikult kaugele ei hargnenud. Küll aga hakkas sellest võistlusest alates hargnema Kärdis sportlik hasart.
Loosi tahtel Ironman’ile
Saanud innustust, otsustas Kärt osaleda iga-aastases projektis “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton”. Eelmisel aastal kandideeris projektis koos Kärdiga 96 inimest, kellest kuus valiti hääletusvooru ning lõpuks osutus kõigi seast silmapaistvamaks just Kärt, kellest treeniti kuue kuuga maratonijooksja.
“See oli mu esimene maraton. Juba mõte tundus mu jaoks hirmus,” kirjeldab enne üksnes poolmaratoni jooksnud Kärt. SEB Tallinna maratonil joostud aeg sai Kärdi jaoks ootuspärasest aeglasem. “Ma kõndisin palju. Vaimselt oli mul väga raske läbida see 42 kilomeetrit, oli kuum ja raske.”
Kuskil oma esimeseks maratoniks treenimise vahepeal otsustas Kärt nagu miljonid teisedki osaleda ühes Facebooki auhinnamängus. “Mõtled alati, et kes nende loosidega ikka võidab. Kui mängus osalesin, ei teadvustanud endale, mis siis saab, kui päriselt võidan. Ja mina võitsingi!” Nii sai Kärt paar päeva enne eelmisi jõulupühi rõõmusõnumi, et võitis pääsme sel suvel toimunud täispikale Ironman’i võistlusele Prantsusmaal, kus ujuti 3,8 km, sõideti jalgrattaga 180 km ja joosti 42,2 km.
“Ilma võiduta ei oleks ma sellist teekonda ette võtnud. Samuti ei oleks ma valmis olnud maksma ühe päeva eest niivõrd palju.” Nimelt maksab Ironman’i võistlusel osalemine umbkaudu viissada eurot.
Sellest hetkest hakkas Kärt töötama selle nimel, et täide viia üks oma suur unistus. Samal ajal hakkasid täituma ka teised eesmärgid. “Olin üsna kindel, et see on liiga suur tükk minu jaoks. Kooli lõpetamine oli ees ja päriselt ei olnud aega, et trenni teha. Tahtsin ka varasema jalgratta välja vahetada ja uut ratast veel ei olnud,” kirjeldab Kärt.
Kärdi ettevalmistus triatlonihooajaks algab reeglina hilissügisel või talvel. “Käin sisehallis jooksutrennides, ujulas ujumas, sisejalgratta trennis ehk spinningus. Ma ei piitsuta end üleliia, aga proovin käia nädalas 5-6 korda trennis. Aasta peale on mul keskmiselt umbes 30 võistlust olnud ja kui tunnen, et tööl või koolis on pingelisem periood, püüan südant mitte valutada, kui trenn ära jääb,” selgitab ta.
Kindlasti kuulub aga Kärdi hommikurutiini jooksuring, mille ta võtab ette ükskõik mis ilmaga. “Piisab kolmest sörgikilomeetrist, et päev täistuuridel käima tõmmata. Kui töö on mereväe baasis, jooksen hommikuti tööle ja hüppan merre, talviti tuleb selleks vahel jäässe enne auk sisse saada.” Kui ta ei ole just parasjagu merel, elab ja töötab Kärt enamuse ajast just Tallinnas.
Eelmisel ettevalmistushooajal pani regulaarsetele trennidele põntsu sõjakooli viimane praktika. “Seal võetakse sinust viimane välja, et kas tahad saada ohvitseriks või ei taha, ja ei ole väga palju aega kõrvaliste asjadega tegeleda. Siis oli kuus nädalat täiesti nullperiood, mis tekitas omajagu trotsi.” Kärt tõdeb, et ei ole kunagi väga hea üksi treenija olnud ning kuigi Ironman’i jaoks treenides oli tal treener kõne kaugusel, tundis ta puudust sellest, et keegi ka füüsiliselt kõrval oleks.
Nutu ja naeru vahepeal
Enne Ironman’ile sõitmist osales Kärt Rootsis toimunud poolpikal Ironman’i triatlonil ning oli Prantsumaale jõudmise ajaks jooksnud maratoni kokku kahel korral. Ujunud ega rattaga sõitnud polnud ta seni kunagi veel nii pikalt järjest.
Kokku 14 tundi ja 46 minutit kestnud triatlonil tundis Kärt end oma sõnutsi üllatavalt hästi. “Nägin seitset inimest, kes kukkusid jala pealt. Seal oli natuke alla 2100 tõusumeetri ja ühe tavalise eesti inimese jaoks on seda hullult palju. Rattarada oli väga raske. Kui jõudsin rattaga üles, öeldi, et varjus on 45 kraadi. See temperatuur oli väga karm minu jaoks,” kirjeldab Kärt võistluse raskemaid hetki.
Rasked hetked olid väga rasked, aga helged jällegi meeliülendavalt helged. “Kui jooksus oli päris vähe jäänud veel, mõtlesin, et nii ilus päev on ja kõik on hästi läinud, midagi ei ole katki ja kuskilt ei valuta, siin on meeletu kuumus ja mul on ikka nii hea tunne. Mul oli kõige rohkem hea meel selle üle, et mul endaga koos nii tore oli olnud. Kui oled tükk aega üksi, hakkad endaga vestlusi pidama, aga see on hoopis teistmoodi, kui sa oled kodus ja raadio ei mängi.” Kärdi kogemuse kohaselt on selliste pikkade distantside läbimisel kõige raskem iseendaga läbisaamine ja vaimu tugevana hoidmine.
“Olen väga emotsionaalne,” alustab Kärt, kui küsin Ironman’il finišeerimise kohta, ja jätkab siis: “Seal on kaamera finišis, sõbrad ja perekond vaatasid ja ma mõtlesin, et ma ei nuta, ükskõik, kui rõõmus olen, aga paar pisarat ikka tuli. See oli selline hästi lahe, nutu ja naeru vahepealne emotsioon. Kui väga suur unistus täitub, siis oled korraks täiesti tühi, see on läbi, saad linnukese teha, see asi on nüüd tehtud.”
Tuleviku eesmärkidest ja unistustest rääkides ütleb Kärt, et hetkel ei ole millestki suurest rääkida. “Ma loodan küll, et miski varsti raputab mind jälle, et tekib uus eesmärk, mille nimel pingutada.”
Teine pool Kärdist tahaks aga kunagi tagasi maale elama ja lapsi kasvatama tulla. Igasugu eesmärkide saavutamise kõrval peab Kärt nimelt kõige tähtsamaks siiski inimesi enda ümber, oma perekonda. “Ilma inimesteta ei ole see kõik midagi väärt,” tõdeb ta.
