Katri Reinsalu.
Sügis on jälle käes. Osa õhkab õndsalt, kuidas peagi värvi muutvad lehed hingematvaid vaatepilte pakuvad ning kuidas karge sügisõhk mõtlemise tööle innustab. Mina ei kuulu nende hulka.
Sügis on mulle alati tundunud kuidagi porine ja külm. Jälle tuleb tummisem jope ja sall kapist välja otsida. Kogu aeg on jahe ja taevas on enamasti hall. Iga aasta tunnen ma, kuidas sügise saabudes sisemiselt ohkan ja hetkega väsinud olen. Ma olen lihtsalt alati rääkinud, et töötan päikesepatareidega. Pimedal ajal on palju raskem energiat leida.
Olen juba paar nädalat tundnud väsimust, aga samas tundub mulle, et väsimus toodab väsimust, jõuetus jõuetust. Mida rohkem lasen endal diivani sisse vajuda, et sellest suurest väsimusest puhata, seda vähem tahan üldse midagi teha. Lihtsalt niisama vedeletud õhtu tulemusel tunnen end hoopis veel väsinumana. Ega niisama öelda, et mõttel on suur jõud.
Loomulikult on raske aru saada, kas väsimus toodab tegevusetust või vastupidi. Kuna ma olin juba paar nädalat tundnud tüdimust, mis õhtul tuimalt telekat vaatama meelitab, mõtlesin natuke teistmoodi läheneda. Mis saab siis, kui väsimuse kiuste ei lase sa endal vedelema jääda? Mis saab siis, kui lähen hoopis välja jalutama?
Mulle meeldib jalutamas käia. See on tunnike päevast, kus lasen lihtsalt kõikidel mõtetel oma peast läbi käia. Loomulikult vaatan ka kutsuvalt pehmeid viljapõlde ja kõrgel lendavaid linde, aga peamiselt lasen eelnevalt tekkinud mõtterägastikul lahti hargneda. Ei saa küll öelda, et ma jalutuskäikude ajal mingitele märkimisväärsetele lahendusteni jõuaksin, aga usun, et see ei olegi eesmärk. Pigem on see ikkagi võimalus lasta endast läbi kõik need mõtted, mis igapäevategemiste ja töö kõrval tagaplaanile jäävad. Tundub, et kui need mõtted jäävad endast läbi laskmata, hakkavad nad alateadlikult närima. Äkki tekib tunne, et midagi on küll halvasti, aga selle põhjus jääb selgusetuks. Näriv rahulolematus on väsitav.
Jalutamise kõrval meeldivad mulle ka muud tegevused. On ammu teada, et käsitöö aitab pingeid maandada. Maailmas, kus tihtipeale enam palju füüsilist tööd ei tehta, annab see võimaluse oma töö vilju reaalselt käte vahel hoida. Panustades veidi hoolt ja tähelepanu, saad vastu midagi täiesti omanäolist. Valikuid käsitöömaailmas on rohkem, kui keegi kokku lugeda jõuab. Kui üks tehnika enam rõõmu ei paku, saab alati midagi muud valida. Praegu meeldib mulle õmmelda. Märkamatult möödub terve õhtu õmblusmasina vurina saatel ning hiljem on palju parem tunne sees, kui telekast reklaame vahtides.
Tuleb tunnistada, et vähemalt minu puhul annab tegevus parema enesetunde kui lihtsalt külili puhkamine. Puhata on ka loomulikult vaja ja higimull otsa ees rapsimine tõmbab samamoodi energiavarud nulli. Aga sügisese väsimuse vastu aitab vist ikka enese utsitamine midagi meeldivat ja rahustavat tegema.
Ja kuigi sügis ei ole mu lemmikaastaajaks saanud, on ta natuke mõnusamaks muutunud küll. Väsimust on ka natuke vähem.
