Serhii Klymenko
Viimasel ajal on meediaruumis ilmunud arutelud ja teated võimalikest separatistlikest meeleoludest Narva linnas. Paljude jaoks võib see tunduda marginaalne nähtus või liialdus, mis ei vääri tõsist tähelepanu. Stabiilses Euroopa ühiskonnas tajutakse selliseid jutte loomulikult kui midagi ebarealistlikku. Ukraina kogemus räägib aga teistsugust lugu.
Sündmused, mis hiljem kasvavad tõsisteks kriisideks, ei alga peaaegu kunagi otsese vastasseisuga. Need kujunevad järk-järgult – informatsioonilise mõjutamise, kohalike algatuste ning valjude, kuid esmapilgul väikeste avalduste ja tegude kaudu. Just nii arenesid sündmused Ukrainas 2014. aastal, mil Venemaa agressioon tundus paljudele ukrainlastele alguses samuti võimatu.
Siis ei uskunud paljud, et üksikud linnad võivad muutuda destabiliseerimise keskpunktideks. Tundus, et riik on piisavalt tugev, ühiskond piisavalt küps ja ohud liialdatud. Edasised sündmused näitasid aga vastupidist: isegi väikeste signaalide ignoreerimisel võib olla väga kõrge hind.
Ma ei kirjuta seda selleks, et hirmutada. Ma kirjutan seda inimesena, kes on näinud, kuidas sellised protsessid algavad – ja kuhu need võivad viia.
Kuidas see algas
minu kodulinnas
Mäletan hästi 2013. aasta talve. Õhus oli juba siis tunda rahutust. Kiievis tulid inimesed Maidanile protestima president Viktor Janukovõtši poliitika vastu, kes keeldus allkirjastamast Euroopa integratsiooni lepingut. Protestid lõppesid vägivalla ja meeleavaldajate mahalaskmisega – sündmustega, mis muutsid riiki jäädavalt.
Rahutu oli ka minu kodulinnas Harkivis. Linna suurimal väljakul – Vabaduse väljakul – piirkonna haldushoone kõrval toimusid veebruari lõpus ja märtsi alguses meeleavaldused. Alguses olid seal peamiselt eakad inimesed nõukogude sümboolikaga. Aeg-ajalt oli näha ka Venemaa trikoloore. Kuid väga kiiresti olukord muutus.
Linna keskusesse hakkasid saabuma turistibussid Venemaa numbrimärkidega. Haldushoone juurde ilmus üha rohkem organiseeritud ja koordineeritud noori mehi. Nad ei tegutsenud juhuslikult – neid juhiti. Nende seas oli ka mees hüüdnimega Arsen Pavlov, kellest sai hiljem ühe niinimetatud Donetski Rahvavabariigi relvaüksuse komandör.
Alguses esitati poliitilisi loosungeid: Ukraina liitumine tolliliiduga, Janukovõtši tagasitoomine, vene keelele riigikeele staatuse andmine. Kuid peagi ei olnud need enam lihtsalt meeleavaldused.
Mitte ainult nuiade, vaid ka tulirelvadega relvastatult hõivati haldushoone. Töötajad aeti välja ning hoones püüti korraldada “koosolekuid” ja kuulutada välja niinimetatud Harkivi Rahvavabariik.
Kohalike võimude käitumine oli tol ajal vastuoluline. Linnapea Hennadi Kernes ja endine kuberner Mõhhailo Dobkin ilmusid meeleavaldustele ning nende seisukohad muutusid vastavalt olukorrale.
Samal ajal kasvas pinge ka tänavatel. Mäletan sündmusi Rõmarska tänaval, kus asus organisatsiooni Paremsektor peakorter. Seal toimusid kokkupõrked Ukraina-meelsete aktivistide ja venemeelsete gruppide vahel. See ei olnud enam lihtsalt ideede vastasseis – see oli vägivald, mis oleks võinud eskaleeruda millekski palju hullemaks.
Ja ometi mängis otsustavat rolli mitte poliitika, vaid tavalised linnaelanikud. Harkivi inimesed näitasid oma tegudega selgelt: Harkiv on Ukraina. Ja mingeid “rahvavabariike” siia ei tule.
Mis juhtub siis, kui selliseid
stsenaariume ei peatata
Teiste Ukraina piirkondade kogemus näitab: kui selliseid protsesse varases staadiumis ei peatata, liiguvad need peaaegu alati ohtlikumasse faasi.
Nii juhtus Donbassis, kus 2014. aastal kuulutati välja niinimetatud Donetski Rahvavabariik ja Luganski Rahvavabariik. Alguses näis see kui kohalik “protest” või “enesemääramine”. Kuid peagi ilmusid relvastatud üksused ning riik kaotas tegeliku kontrolli osa territooriumi üle. See viis sõjani Donbassis. Konflikt kestis aastaid, nõudis tuhandeid inimelusid ning hävitas linnu ja inimsaatusi. See, mis algas poliitiliste loosungitega, lõppes suure tragöödiaga.
Oluline on mõista: sellised “rahvavabariigid” ei ole enamasti inimeste vaba tahte väljendus. Need on destabiliseerimise tööriistad. Need loovad kaose, lõhuvad institutsioone ja avavad ukse välisele sekkumisele.
Info- ja mõjutustegevus kui relv
Ukraina kogemus näitab, et relvastatud konflikt ei alga relvadest. See algab narratiividest.
Venemaa relvajõud ja nendega seotud jõustruktuurid, sealhulgas FSB, on kasutanud süsteemselt informatsioonilist mõjutustegevust osana oma strateegiast. Selle eesmärk ei ole ainult veenda, vaid lõhestada ühiskondi, tekitada umbusku riigi vastu ja nõrgestada sisemist stabiilsust.
See mõjutustegevus toimub sageli:
– meediakanalite kaudu, mis esitavad kallutatud või valeinfot;
– sotsiaalmeedias, kus võimendatakse äärmuslikke seisukohti;
– “alternatiivsete” arvamuste kaudu, mis kordavad samu narratiive;
– emotsioonide – eriti hirmu ja ebaõigluse sihipärase ärakasutamise kaudu.
Ukrainas eelnesid relvastatud konfliktile just sellised kampaaniad. Aastaid levitati lugusid “ohustatud vene keelest”, “vaenulikust riigist” ja “vajadusest kaitse järele”. Need narratiivid lõid pinnase, kus osa inimesi hakkas uskuma, et konflikt on vältimatu või isegi õigustatud.
Oluline on mõista: see ei puuduta rahvust.
Eesti venekeelne elanikkond ei ole probleem. Probleem tekib siis, kui inimesi püütakse sihipäraselt mõjutada infokeskkonna kaudu, mis ei ole neutraalne, vaid teenib poliitilisi eesmärke. Selliste kanalite eesmärk ei ole informeerida, vaid kujundada reaalsust, sageli vastandades kogukondi, liialdades probleeme ja pakkudes lihtsaid, kuid ohtlikke “lahendusi”.
Miks see on oluline Eesti jaoks
Eesti on tugev Euroopa riik toimivate ning kõrge usaldusega institutsioonidega. Just seetõttu võivad sellised riskid tunduda kauged või isegi võimatud. Ukraina kogemus näitab aga, et suurim viga on varajaste signaalide alahindamine.
Sellised stsenaariumid algavad sageli ühtemoodi:
– informatsiooniline mõjutamine ja propaganda;
– keeleliste või kultuuriliste erinevuste rõhutamine;
– “aktivistide” ilmumine, kes on tegelikult hästi organiseeritud;
– pinge järkjärguline kasv.
Ja alles siis – avatud kriis.
Ma ei väida, et Narva on tulevane Donbass. See oleks liialdus. Kuid ma tean kindlalt üht: isegi väikeste destabiliseerimise märkide ignoreerimine on risk, mida ei tasu võtta.
Mida saab teha, et sellist stsenaariumi vältida? Ukraina kogemus ainult ei hoiata, vaid annab ka vastuseid. Et sellised stsenaariumid ei realiseeruks, on oluline:
– reageerida kiiresti igasugustele vägivaldse destabiliseerimise katsetele;
– mitte lubada relvastatud gruppidel tegutseda “protestide” sildi all;
– hoida usaldust ühiskonna erinevate osade vahel;
– panustada kogukondade sidususse, mitte nende lõhestamisse;
– nimetada asju õigete nimedega ja mitte alahinnata riske.
Kõige tähtsam on mitte jääda ükskõikseks.
Ma kirjutan seda, sest olen näinud, kuidas kõik algab. Ja kui kergesti võib hetk, mis tundub tühine, osutuda pöördepunktiks, kust tagasiteed enam ei ole. Minu süda valutab Eesti pärast mitte hirmu, vaid kogemuse tõttu. Sest ma tean, milline on nende vigade hind, mida alguses ei võetud tõsiselt.
Ja kui see kogemus aitab neid vigu vältida, siis tasub sellest rääkida.
