Riik, mis ei panusta piisavalt toidujulgeolekusse, on kaotaja

Läinud neljapäeval, 19. märtsil korraldasid Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja põllumeeste ühistu KEVILI koostöös Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti noortalunikega üleriigilise rahumeelse aktsiooni „Põllumajandus ristteel”. Välja tuldi ligi neljasaja traktoriga, sõideti natuke aega ringi, lehvitati pealtvaatajatele, tervitati sõbralikult mööduvaid autojuhte ning mindi tagasi igapäevaste tegemiste juurde. Kahjuks ei kajastunud aktsioonis olukorra tõsidus.

Samal ajal toimus Toompeal Riigikogu täiskogu istungil maaelukomisjoni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu teemal „Põllumajandus ja toidutootmine kui strateegiline majandusharu”. Ettekandjad olid maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja põllumajanduspoliitika juht Ants-Hannes Viira.

Räägiti sellest, et Eesti ei suuda ennast juba praegu toiduga ise varustada ning kui midagi kardinaalset ette ei võeta, halveneb olukord lähiajal veelgi. Viira tõi välja, et kuigi konkurentsivõimelised harud (piim, veised, teravili ja õlikultuurid) annavad kokku märkimisväärse netoekspordi, on mitmes igapäevases tooterühmas (näiteks liha, munad ja köögivili) isevarustatuse osa madal ning nende toodete import ulatub ligikaudu miljardi euroni aastas. Viira rõhutas, et nii ei peaks asjad olema, sest Eesti on tegelikult põllumajandusmaa ressursside poolest suhteliselt heas seisus, ent kasutab seda potentsiaali tagasihoidliku tootlikkusega.

Me võime siia juurde muidugi rääkida enneolematutest saavutustest, milleni on Eesti põllumehi aidanud Euroopa Liit – mis on muidugi ka õige -, kuid see ei muuda olematuks fakti, et Eesti kui riigi enesevarustamine, mis on toidujulgeoleku oluline osa, on järjest vähenenud. Seda väidet kinnitavad faktid: liha toodetakse ligikaudu kolmandiku võrra vähem, kui tarbitakse, mune umbes pooles ulatuses, köögivilja ligikaudu kolmandiku võrra ja kartuleid (millega kunagi toitsime suurt Venemaad) veidi üle poole vajalikust kogusest.

See tähendab, et omatoodangut jääb praegu märkimisväärne osa meie toidulaual puudu. Me oleme toidu eksportijast importijaks saamas. Probleem on pigem riigisisene, mitte mujalt tulnud. Kõigile peaks selge olema, et kui eeloleva perioodi poliitikavalikutes investeeringutele hoogu ei anta, jääb Eesti parimal juhul praegusele tasemele, kuid peab arvestama, et mitmes valdkonnas kasvab sõltuvus impordist veelgi.

Riigikogus küll räägiti sellest kõigest, kuid ei öeldud, mis saab edasi.

Põllumajanduse käekäigu pärast südant valutavad inimesed on rõhutanud, et Euroopa Komisjoni poolt Eesti riigi põllumajanduse tõhustamiseks eraldatav 546 miljonit eurot peab jõudma kindlasti põllumajanduse ja toidusektori investeeringutesse, et seda ei kulutataks millelegi muule olulisele.

Paraku ei piisa olukorra parandamiseks sellestki, sest Iraani sõda toob paratamatult juurde täiendavaid kulutusi. Olgu siis kõneks põllumeestele eluliselt vajalike väetiste hinnad või naftasaaduste kriis.

Riik, mis panustab julgeolekut silmas pidades ainult relvadele ja moonale tehtavatele investeeringutele ning jätab muu – eelkõige toidujulgeoleku ja elanikkonna kaitse – tähelepanu alt välja, on võimaliku sõja juba ette kaotanud.