Selle suve viimane hala

Raplamaa Sõnumid.

Reedel, 22. septembril, vastupanuvõitluse päeva hilisõhtul kell 23.02 saab suvi otsa ja algab sügis. Ilmaprognoosid lubavad, et sügise esimesed päevad tulevad päikesepaistelised ja soojad.
See on nagu õrritamiseks pärast kõledat ja vihmast suve, mis sai kuidagi väga ootamatult otsa veel enne, kui päris suveks minna sai. Tõelist suvekuuma ei olnudki ju, mõni palavam päev ehk oli, kuigi niimoodi hoobilt ei meenu küll ühtegi. Pigem oli kogu aeg hall, tuuline ja niiske. Mõnele võib-olla meeldis, et pidevalt oli mingi taimede kasvatamise ilm – igasuguseid inimesi on ju. Teised pidid selleks, et ennast päikesest põletada lasta, lennukisse istuma ja (kui muidugi terroriste ja metsapõlenguid ei kardeta) ja kusagile Lõuna-Euroopasse või Aafrika rannikule põrutama. Tänapäeval ei ole see probleem – maailm on kõigile avatud.
Vähemalt esialgu veel. Juba on neid, kes ütlevad, et avatud maailm on kuradist, väravad on tehtud selleks, et need kinni seisaks. „Paneme piirid kinni, enne kui esimene terroripomm meie kallis Eestis plahvatab,“ hüüab kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideeriv poliitik ja inimesed mõmisevad kuulekalt vastu: „Paneme kinni jah, paneme kinni jah.“ Mõmisevad ja ei mõtle, et mis piirid, et kas paneme oma vallale traataia ümber või ja mis sellest siis globaalses plaanis muutub? Maailm jääb ju endiselt avatuks.
Olgu, siia see pommimees ehk tõesti ei tule, sest piir on ees ja värav lukus. Poleks ehk selletagi tulnud, sest suved on siin sandid ja linnad ka tillukesed ning inimesed ebasõbralikud. Jääb hoopis naabrite juurde pidama. Või passib kuskil Lõuna-Euroopas või Aafrika rannikul, seal, kus me oma päikesepatareisid laadimas käime. Ootab, et me jälle läheksime, et siis… Parasiit selline!
Tegelikult on see veel hullem. Siin pead sa kartma, et suvi tuleb külm, tuuline ja märg; sügis vastikult ligane; talv taas liiga soe, porine ja gripipisikutest tiine ning kevad venib jälle pikaks ja rõõmutuks ootamiseks, et ehk ometi… Selle vastu ei aita isegi piiride kinnipanek. Aga lõunamaale selga soojendama minna ka ei saa, sest seal istub see neetud pommimees, vöö seljas ja päästik peos. Ootab, raisk, et saaks mõned valged hinged kaasa haarata ja oma paradiisi haaremi ukse taha järjekorda minna.
Nii et ei tööta see piiride kinnipanemise loosung ka mitte. Maailm on selleks liiga väikene, et üksinda oma lävepakule tara ette ehitada, trepi alla kaevik kaevata ja istuda ning loota, et äkki keegi kuskil mujal teeb nii, et suved oleks jälle palavad ja talved kärekülmad ning pommimehed rahuneks maha. Keegi võiks neile selgeks teha, et ei ole kusagil mingit pommipanijate paradiisi… Võiks ju rääkida, et suved on seal samasugused vastikud nagu Eestis näiteks. Äkki see mõjuks?