Uus näitus Rapla keskraamatukogus äratas suurt huvi juba enne, kui see ametlikult avati. Pole ka ime – kooliaeg ja kõik, mis seda meenutab, tekitab peaaegu kõigis inimestes nostalgiat.
Erika Lohk on Pärnu proua, kes kogub kooliga seotud esemeid. Kuigi tema muljetavaldavas kogus on koolitarbeid ka sõjaeelsest ajast, on valdavalt tegemist nõukaaegsete esemetega. Praegustel kesk- ja vanemaealistel inimestel äratavad need mälestusi ja tekitavad hulgaliselt emotsioone.
Rapla keskraamatukogu kultuurikorralduse spetsialisti Irina Vahtra sõnul on uus näitus kõige mahukam kõigist raamatukogus seni olnud näitustest. Soov seda Raplasse tuua tekkis tal kaks aastat tagasi, kui Erika Lohk näitas oma kollektsiooni Pärnu muuseumis. „See oli nii äge!” meenutas Vahtra neljapäeva õhtul näituse avamisel.
Uus näitus algab raamatukogu fuajees, kus seintel ripuvad omaaegsed koolikotid, vitriinides on sulepäid, tindipotte, pinaleid, värvilisi pliiatseid, vihikupabereid, kustukumme, joonlaudu, sirkleid… Isegi arvutuslükati, mille kohta oli kuulda külastajatelt, et selle kasutamist nüüd küll selgeks ei saadud. Näitus jätkub lugemissaalis, kus vitriinides eri aegadest pärit aabitsaid, koolitunnistusi, pioneerijuhtide (omaaegsed huvijuhid) käsiraamatuid ja muud atribuutikat (märgid ja isegi pioneerifanfaar). Näituse kõige tähelepanuväärsema osa moodustavad aga lugemissaali üles rivistatud eri aegade koolivormid.
Alguses oli koolimüts
Erika Lohu kollektsioonis on kooliga seotud koolimütse, riideesemeid (isegi pesu) ja sisejalatseid 1947. aastast kuni viimase ühtse koolivormini, mis kehtestati 1983. aastal. „Erika koolivormikollektsioon on Eestis haruldane. Teist sellist ei ole kusagil, muuseumides on üksikuid detaile,” ütles Irina Vahtra.
Erika Lohk rääkis, et kõigepealt hakkas ta otsima andmeid selle mütsi kohta, mida tema kooli minnes kandis. Ta mäletas värvi ja kitsast paelast kolmnurka, aga midagi täpsemalt ei õnnestunud ka Internetist leida. Kaks aastat tagasi kingiti talle aga raamat „Pärnu koolid”. „Ja seal oli artikkel, mis ütles, et 1947. aastal tuli välja käskkiri koolimütside kandmisest. Seal olid pildid ja kirjeldused ja täpselt minu koolimüts ka.”
Sealtpeale hakkasid esemed jõudma temani nii kaltsukatest, laatadelt kui ka osta.ee-st. „Üks komplekt, 1965. aasta oma saadeti mulle isegi Soomest. Inimene, kes oli kandnud oma koolivormi terve elu kaasas, ütles, et loovutab selle uuele ringile,” rääkis Erika.
Kogu koostamisel on ta teinud väga põhjalikku tööd. Lapanud vanu Nõukogude Õpetajate aastakäike, kust on leidnud käskkirjad, mille alusel koolivormid kehtestati. Kõigepealt muutusid kohustuslikuks koolimütsid 1947. aastal, esimene kohustuslik koolivorm kehtestati Eestis 1951.
Esimene ainult Eesti jaoks disainitud koolivorm (tumesinine, sinise-valgetriibulise pluusiga) tuli aastal 1959. Uuesti muutus koolivorm 1965-68. Alates 1974. aastast lubati tüdrukutel ka pükse kanda. Poistele tulid aga vestid. 1978 tuli kurikuulus teksariidest koolivorm. Viimane, ruuduliste volditud seelikutega koolivorm kehtestati 1983. aastal.
Erika kollektsioonis on originaalesemeid, kuid osa riideid on ta ka ise originaallõigete järgi õmmelnud. Näiteks üks kolmveerandvarrukatega koolikleit, mille kohta ta ütles, et täpselt sellise õmbles ta õpetaja juhendamisel endale ka 7. klassis. Tervest kollektsioonist on naise sõnul puudu ainult 1956. aasta poiste ülikond. „Originaallõiked mul on, sain Nõukogude Naisest, aga mul ei ole tumesinist villast ülikonnariiet. Muidu õmbleks valmis,” nentis Erika.
Aabitsad
Huvi kooliteemaliste esemete kogumise vastu sai aga alguse, kui Erikale meenus omaaegne koolilugemik „Huvitaja” (2. osa), millest ema oli talle jutte ette lugenud. „Hakkasin otsima seda raamatut ja lõpuks osta.ee-st leidsin. Ja siis hakkasin koguma aabitsaid ka.”
Raamatukogu vitriinis olevad aabitsad tekitasid suurt elevust, sest külastajad püüdsid meenutada, milline oli nende kooliraamat. Vitriinis on ka 1953. aasta aabits, mille kohta Erika Lohk ütles, et pärast filmi „Seltsimees laps” tõusid selle hinnad lakke. Kuid palju on otsitud ka 1974. aastal esmakordselt ilmunud aabitsat, ehk ainsat nõukaaegset kukeaabitsat.
Näitust täiendavad mõned fotomapid koolipiltidega erinevatest aastakümnetest.
Kui näitus oli lahti olnud vaid ühe päeva, oli seda vaatamas käinud juba palju inimesi, ütlesid nii Irina Vahtra kui ka keskraamatukogu direktor Õie Paaslepp. Näitus jääb avatuks kogu suveks.
