Stina Andok / foto: Eesti Nukukunsti Maja.
1230. aastast pärinevas Katariina käigus asub Eesti Nukukunsti Maja, kus on nii muuseumis vaatamiseks kui ka kaupluses müügiks lai valik rahvusvahelise päritoluga autorinukke. Julgemad saavad ka ise sealsetes meistriklassides nuku loomisel kätt proovida.
Kohtume nukukunsti maja direktori Tatjana Zabaštaga. Ta räägib, et Tallinna nukumaja tegutseb alates 2010. aastast, kui Svetlana Ptšelnikova ja partner Tarvi Pink ostsid maja esialgu ideega seal elama hakata. Tatjana sõnul tekkis Svetlanal aga mõte, et nii suurepärane maja võiks olla inimestele avatud. Svetlana ise elab nii Eestis kui ka Moskvas, on nukkude kollektsionäär ja autor.
Majas märkas Svetlana silti „Albertus Magnus 1255“ ja küsis, mida see tähendab. Selgus, et väärikas majas elas preester, kelle õpetaja oli pühak Albertus Magnus, kes käis oma õpilasel seal ka külas. Pühaku elulugu uurides selgus, et Albertus Magnus tegi omale nuku, kes oskas liigutada. Tatjana sõnul oli pärast selle loo kuulmist Svetlana jaoks selge, et see maja on seotud nukkudega, ning võttis seda kui märki, et midagi on vaja sinna teha.
Selle maja ja nukkudega tundubki olevat nii, et see tõmbab ligi õigeid inimesi õigel ajahetkel. Kui ma küsin, milline on Tatjana seos nukumajaga, hakkab ta naerma. „Eelmises elus olin ma normaalne inimene,“ ütleb ta lõbusalt. „Olin telekanali reporter. Tulin nukumaja avamisele ja tegin sellest reportaaži. Sellest päevast minu elu muutus ja rohkem ma ei saa elada ilma nukkudeta.“ Tatjana osales meistriklassis ning hakkas omanikke ürituste korraldamisel aitama.
Ühel hetkel otsustas Tatjana, et ei soovi enam televisioonis töötada ning tuli ära. „Järgmisel päeval helistati mulle nukumajast. „Tatjana, ma kuulsin, sa oled vaba, tule meile!“ Ja nii saigi Tatjanast nukumaja direktor. See oli tänaseks juba kuus aastat tagasi. Nukumajas töötamine ei ole mitte kunagi igav, räägib Tatjana. Üks päev on inimesed ja müük, teine päev ekskursioonid, kolmas päev tulevad lapsed, siis toimuvad veel meistriklassid ja näitused.
Nukumaja on kujundatud selliselt, et esimesel korrusel on pood, seal toimuvad ka meistriklassid, ning teisel ja kolmandal korrusel on muuseum. „Kunstnikud ja õpetajad armastavad tulla siia, esitleda oma loomingut ja anda edasi käsitööoskusi,“ räägib Tatjana. Naise sõnul on iga aastaga huvi aina kasvanud. Väga sageli käivad inimesed mitu korda enne vaatamas ja uurimas, kui tulevad ja proovivad ka ise kätt nuku meisterdamisel.
Igapäevased läbiastujad ja poodlejad on enamasti turistid. „Ma kuulen iga päev seda juttu, et ma olen elanud terve elu Tallinnas, aga ei teadnud, et siin selline koht on.“ Kohalikud satuvad nukumajja harvem. Küll aga on tehtud nukumaja tutvustav saade televisiooni jaoks ja kui jälle hakkab palju lapsevanemaid koos lastega käima, teab Tatjana, et kordussaade on eetrisse lastud.
Kunstiteosed, mitte mänguasjad
Nukumajas müügil ja näitusel olevad nukud ei ole tavalised mänguasjad, vaid liigituvad pigem kunstiteoste hulka. Kui Tatjana räägib neist nukkudest, kasutab ta alati sõna autorinukk. Autorinukk ei ole üksnes käed, nägu ja juuksed, vaid iga nukk jutustab mingit lugu. Iga nukk räägib sellest, mis toimub kunstniku sees või maailmas tema ümber. „See on väga emotsionaalne kunst. Nukk annab võimaluse jutustada midagi, mida see nukk võib mõelda ja tunda. Sa lood, aga samal ajal ka mängid,“ selgitab Tatjana.
Tatjana teab rääkida, et esimese autorinuku lõi prantsuse kunstnik, kes meisterdas väikese tantsija. „See oli skandaal. See nukk ei olnud ainult ilus tantsija, vaid see taies rääkis raskest balletitantsijate elust, kes elasid internaadis, kuid kui said täiskasvanuks, muutusid ühiskonna jaoks ebavajalikeks, elasid tänavatel ja töötasid prostituutidena,“ jutustab Tatjana. Miks nimetati seda väikest tantsijat nukuks, mitte skulptuuriks, tuleneb sellest, et vahast figuurile oli kunstnik riided selga teinud.
Nukumaja direktori sõnul areneb see kunstivaldkond väga kiiresti. Kasutatakse palju segatehnikat ja erinevaid materjale. Meistriklassides luuakse nukke, kasutades mohääri, savi, papjeemašee tehnikat ja muud. Tatjana kinnitab, et meistriklassis osalemiseks ei pea eelnevalt olema käsitööd harrastanud. Kui aga mõni ala peaks armas olema, näiteks, kui keegi oskab ja tahab joonistada, õmmelda või tikkida, saab ka seda nukkude peal proovida.
Nukumajas korraldatakse väga erinevaid meistriklasse. Väikeste kaisukarude meistriklassid kestavad näiteks enamasti hommikust õhtuni ühe päeva, kuid suuremate nukkude loomiseks veedetakse ühiselt 3-5 pikka päeva. „Pärast oleme kõik nagu zombid, aga väga õnnelikud,“ ütleb Tatjana naerdes.
Õpetajaid tuleb nukumajja kogu maailmast. Kunstnikke on ka Eestis, kuid tuleb lisaks Venemaalt, Hollandist ja Ukrainast. Lähitulevikus on tulemas ka üks Leedu autor.
Praegu võib nukumajas imetleda Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Hollandi, Läti, Ameerika ja veel teistegi riikide autorite töid. Kuivõrd tegemist on autorinukkudega, on väga erinevaid nukke. Mõni meenutab rohkem inimest, mõni vähem, mõned on väiksemad, teised jälle väga suured ja abstraktsed, üksikud on suisa šokeerivad. Suurim üllatusmoment nukumaja külastades tekib arusaamisest, kui palju erinevaid nukke on võimalik luua.
„Kunstnikud leiavad pidevalt uut inspiratsiooni,“ kinnitab Tatjana, kes on ka ise nukke meisterdanud. Vahel aidatakse kunstnikele inspiratsiooni saamisel kaasa. Näiteks tähistati mõned aastad tagasi ühiselt raamatu „Alice Imedemaal“ esmaväljaande 150 aasta juublit nii, et autorid kujutasid nukkudel seda kõigile tuttavat imedemaa lugu. Iga aasta maikuus kutsutakse autorid üle kogu maailma Tallinna lauluväljakule suurele näitusele.
Kuigi kõik autorinukud on tänapäevased, on nukumaja muuseumis ka mõned väga vanad nukud. Kui maja ostmise järel korstnapühkija katusel korstnat puhastas, kukkus kaminasse kott, mille sees oli 250 valget nukukest. Pisikesed, umbes sõrmesuurused nukud viidi Moskvasse ekspertiisi, kus selgus, et need on loodud 16.-17. sajandil Saksamaal.
Tatjana teab, et need nukud on tegelikult väga levinud ning neid kasutatakse jää asemel tassi sees joogi jahedana hoidmiseks. Vaatamata sellele on selline leid nukumaja kontekstis siiski üsna tähenduslik.
