Stina Andok / foto: Siim Solman.
Näitejuht Juta Blande on suurest armastusest nukkude vastu kinkinud vanadele seisma jäänud mänguasjadele uue elu, luues neile lugusid ja kujundades nende ümber põnevat maailma.
Ajas süvenenud huvi nukumaailma vastu sai alguse paarkümmend aastat tagasi, kui Juta hakkas juhendama lastele mõeldud nukuteatri ringi või nagu ta ise seda nimetab – nukuringi. „Hakkasin koguma nukkusid, sest neid oli alalõpmata vaja,“ räägib Juta. Ajapikku kujunes tuttavates teadmine, et kui on nukke üle, tuleb need kõik Jutale viia, sest tema oskab ja tahab nendega edasi tegeleda.
Korra oli Jutal vaja rahvariides nukku. „Tegin siis nukule rahvariided selga. See oli huvitav. Algul ei osanud materjali kuskilt otsida,“ selgitab Juta. Tänu nukkudele rahvariiete meisterdamisele on Juta enda sõnul erinevate rahvaste riietest väga palju uut teada saanud. Mingi aeg, kui veel kroonid käibel olid, käis Juta oma rahvariides nukkusid laatadel ka müümas.
Üks seik Kohila laadalt on naisel eredalt meeles veel praegugi. „Naine tuli ja ütles: „Olen Kohilast pärit, aga elame Saksamaal. Mul on Saksamaal kaks poissi, tahan, et neil oleks seal midagi Eestist.“ Ta ostis kaks poissnukku ja viis oma poistele,“ meenutab Juta naeratusega.
Praegu Juta enam aktiivselt nukkude müümisega ei tegele ning tänaseks on nukke rohkem ikka juurde kogunenud, kui uude koju läinud. Vaatamata sellele, et Juta kõneleb nukkudest vahelduvalt rõõmustades ja seejärel jälle ohates, et neid on palju saanud, ei ole nukkudega tegelemise tuhin sugugi raugenud. Aeg-ajalt käib Juta kaltsukates või ka näiteks Balti jaama turul odavaid nukke või puuduolevaid aksessuaare otsimas. Praegu ootab tal näiteks üks pillimehest poissnukk oma väikest lõõtspilli.
Erinevad teemad
Vahelduva eduga viib Juta erinevaid nukuseltskondi eri paikadesse näitusele, kuid osa seisab aastaid puutumatult kastides, sest kodus sellist ruumi ei ole, et kõik saaksid väljas seista. Praegu on valik Juta nukke näitusel Alu raamatukogus, aga varem on nukud reisinud näiteks Lelle, Valtusse, Raplasse, Vigalasse, Märjamaale ja Hagerisse. Möödunud suvel olid nukud aga hoopis Palamulla küünis. Jutale on meelde jäänud ühe tema nukunäitust külastanud inimese sõnad: „Soe näitus. Ruum läks kohe teistsuguseks.“
Juta ei oska öelda, kas see on talle kuidagi nõukogude ajast külge jäänud või miks see täpselt nii on, aga teda inspireerivad erinevad teemad. Näiteks sattus talle kätte kord üks nukk, mis meenutas preestrit. Seejärel tekkis juurde pruut ning sealt edasi otsis Juta juba ise pruudile peigmehe ja ka pulmaseltskonna. Ta on loonud nukuseltskondi väga erinevate lugude jutustamiseks. Alu raamatukogus näitusel olevad nukud pajatavad Juta sõnul lastele eesti rahva talutöödest ja laulupeost. Kõrvuti paigutatuna on nad heaks näiteks lastele, et vanasti ei kantud pidurüüd pidevalt ning milline oli vanasti eestlaste igapäevane riietus.
Me kohtume Jutaga Kodila endise koolimaja ruumides, kuhu ta on lauale paigutanud umbkaudu kuuskümmend nukku. Ka seal võib näha erinevaid jutustusi läbi kumamas. Nii näiteks räägib Juta põrandal pikutava nuku kohta, et see on linnast maale vanaema juurde heina tegema tulnud lapselaps, kes aga hoopis tukkuma jäänud. Või näiteks baarikakluse stseen, kust ei puudu habemikust kõrtsmik, sinise silmaga pikutav kannatanu ega proua, kes manitseb oma meest mitte kakluses osalema. Silma alt ära on pandud veel põnevad mõisateemat edasi andvad nukud koos hobuste ja kaarikuga, kuna need ei mahtunud sellesse ruumi välja panna.
Lisaks on Jutal näitamiseks väga mitmeid rahvariides nukke ning erinevaid rahvaid tutvustavaid nukke. Rahvariides nukud on enamasti Juta ise meisterdanud, aga eri riikidest pärit nukke on Jutale suures osas teised kinkinud. Pere ja tuttavad teavad, mida Jutale reisilt suveniiriks tuua.
Kui ma küsin Juta lemmiknukkude kohta, ei oska ta üht üksikut teiste seast välja tuua. On näha, et need on kõik talle armsad. Iga nukk on sätitud ja paigutatud näitusele alati täpselt ja läbimõeldult, talle parasjagu ruumi andes. Kuigi nimesid Juta oma väga paljudele nukkudele pannud ei ole, teab ta igaühe kohta loo juurde rääkida. Kohati tundub, et Juta justkui vaatab nukule peale ja loeb tema silmadest loo ning aitab nukul seda teistele jutustada.
Mõni nukk on Jutal päris enda tehtud, mõni on oma lastest alles jäänud, mõni lapselastest, päris palju on neid talle kingitud, mõningad on ise ostetud, kuid igaüks neist on Juta juures leidnud endale uue kodu. Kindel on see, et iga nukk on Juta käe all hästi hoolitsetud ja hoitud.
Kui nukul pole jalga, pole hullu, Juta parandab ja lapib või leiab hea viisi, kuidas jala puudumine nuku edasi elamist ei segaks. Kui nukul pole riideid, pole viga, Juta õmbleb uued selga. Kui lapsed on juuksed peast ära kamminud, ei pea nukk kiilaks jääma, Juta leiutab uued juuksed pähe. Need nukud, kelle vastu muidu keegi võib-olla enam huvi poleks tundnud, elavad ja rõõmustavad teisi tänu Jutale edasi.
„Igaüks tuleb isemoodi. Kõik nukud eri nägu,“ ütleb Juta. Nukkude maailmast haaratud naise sõnul on nukkudele lugude mõtlemine ja nende riietamine hea ajaviide näiteks siis, kui õues parasjagu paha ilm on. Kui kaua Juta veel uusi lugusid välja mõelda jõuab, seda ta aga öelda ei oska. „Hing teeks seda, teist ja kolmandat, aga vaim vist väsib ära.“ Neid, kes juba aga olemas on, näitab Juta meeleldi.
