Vahel tuleb lihtsalt oodata ja vaadata

Mariliis Vest.

Mõnel korral on mul avanenud võimalus olla ise intervjueeritava rollis. Ühel korral neist öeldi: „Tundub, et sa oled oma elus osanud õigeid valikuid teha.“ Järele mõeldes tõesti, olen küll.
Eraelus oleme kõik teinud selliseid otsuseid, mida tagantjärele oleme kahetsenud või soovinud tegemata jätta. Rääkides aga kooli- ja tööalaselt, peab tunnistama, et olen siiamaani enda otsustega täielikult rahul olnud. Võib-olla on mul lihtsalt vedanud, sest nii mõnigi otsus minu elus on tulnud üpris spontaanselt, tunnid enne tegutsema hakkamist.

Üks väga õige valik tuli siis, kui ülikooli ajal oli vaja alustada praktikaga. Esmaspäeval olin veendunud, et minust ajakirjanikku ei saa, aga teisipäeval saatsin kirja Raplamaa Sõnumite peatoimetajale. Järsku olingi ajakirjandusmaailmas. Enne kirja saatmist olin kahevahel: kas minna vallutama suurlinna või panustada kodukanti, kusjuures toona olin totaalne metropolide fänn. Aga ju see miski minu sees teadis, et tegelikult ei ole ikka küll. Tegin spontaanse otsuse jääda kodukohta ja ei läinud kaua, kui sain aru, et suurlinna tuled ei ole enam üldse minu tassike teed.
Nüüd ootab ees järjekordne uus, kindlasti põnev etapp. Mõtlen, kui huvitavalt ikka elu oma asju vahel paika paneb. Tihti kukub mõne keerulise probleemi lahendus lihtsalt prantsatades sülle. Ajakirjaniku töö on mulle tohutult meeldinud. Kogu see maailm on tohutult põnev. Pärast kolme ja poolt aastat aga mõtlesin aeg-ajalt, et äkki prooviks veel midagi. Et võib-olla on minus veel midagi, mis on avastamata. Eks kindlasti on. Kõigis meis tõenäoliselt on.
Tahtsin midagi uut proovida, kuid mõte suurlinna minekust ei tulnud kõne allagi. Maakohtades palju pakkumisi meedia erialale aga just ei ole. Mida siis teha? Soovitan natukene oodata. Ega ma kärsitult ja paaniliselt uusi väljakutseid ei otsinudki, aga pisike soov millegi muu järele hõõgus õrnalt siiski.
Elul oli mulle taas üllatusi varuks: erialale vastav väljakutse, mis paneb mind proovile täpselt selles, milles olen tahtnud end proovile panna. Boonuseks see, et suurlinna tuled jäävad kaugele seljataha ning uus koht paistab koduaknast. Tundub vist, et vahel tuleb lihtsalt lasta elul oma käike teha.
„Just go with the flow,“ nagu mu sõbranna armastab öelda. Eks olemuselt olen ma alati selline olnud, et ei usu juhustesse, vaid pigem saatusesse. Kui midagi on ikka ette nähtud, siis see ka juhtub. Kui pole, siis ei juhtu ka. Aga seda näitab vaid aeg, kas see, mis juhtub, on ka õige.
Minu esimene pikem töökogemus õpetas mulle nii mõndagi. Töömaailmas tuleb veel kümneid aastaid veeta, kuid üldine pilt sellest, mida heaks ja sobivaks töökohaks nimetada, on selge. Pole paremat, kui sinu töökeskkonda kujundavad tohutult rõõmsad, tahtejõulised, humoorikad, vastutulelikud, sõbralikud kolleegid. Seda ütlesin ma ka intervjueeritav olles: seltskond on tööl kõige olulisem.
Ei, ei ole raha kõige tähtsam. Ei, ei ole tehnika ja sisekujundus kõige olulisem. Kui sinu kõrval on toetavad inimesed, kes sind usaldavad, oled sa ise rohkem motiveeritud hommikul tööle minema ja seal päev läbi naeratama. Teine oluline faktor on teatav vabadus. Et sa saad ise oma aega planeerida vastavalt enda vajadustele, kuid arvestades töökoha vajadustega.
Täiesti veendunult saan öelda, et head inimesed ning teatav vabadus töögraafikus kompenseerivad igasugused suurlinnatuled ja rahahunnikud. Nii lihtsalt on, vähemalt minul.