Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Täna tunnustatakse täiskasvanud õppija nädala raames maakonna tublimaid ja silmapaistvamaid. Tunnustust jagatakse viies kategoorias – aasta õppija, aasta koolitaja, aasta koolitussõbralik organisatsioon, aasta õpitegu ja aasta raamatukogu. Kõige tihedam konkurents on aasta õppija kategoorias – nii on see ikka olnud.
Illi Smolina (32) on üks aasta õppija nominentidest. Ta võtab mind vastu oma üsna uutes tööruumides FrankKutter OÜ-s. Suvel alustanud sealiha tootva ettevõtte juures täidab Illi müügiesindaja ametikohta. Naine on kindel, et pooleli jäänud kooliteed lõpetamata ei oleks ta oma karjääriredelil sinnamaale jõudnud.
Kooli tagasi
Illi ütleb, et aasta õppija nominatsioon tuli talle üllatusena. Nomineerijaks oli Rapla täiskasvanute gümnaasiumi direktor Vello Kübar. Illi meenutab, et korraga saadeti talle ankeet, mis täitmist vajas. Vastuste andmiseks antud ruum oli naeruväärselt napp ja nii kirjutas ta oma arengust lisaks ka kolmeleheküljelise essee. Ometigi ei arvanud ta, et sellest midagi edasi saab. Nii oli üllatus ikkagi suur, kui selgus, et ta ongi aasta õppija kategoorias nomineeritud.
Lähme aga tagasi algusesse. Illi on tegelikult pärit Tartumaalt. Just seal alustas ta ka oma kooliteed. Põhikoolis jäi see elu keerdkäikude tõttu pooleli. Raplasse sattus naine oma elukaaslase kaudu. „Siia olengi jäänud, sest mu kaks poega käivad siin koolis,“ ütleb ta.
Pooleli jäänud koolitee jäi aga pidevalt kripeldama. Iga kord, kui seltskonnas hariduse teema üles kerkis, tundis naine ebamugavust, et temal ei ole justkui midagi ette näidata. Illi ütleb, et ta on alati mõelnud, et läheb ühel hetkel tagasi kooli. Lapsed olid aga väikesed ja nii tuli oodata õiget aega.
Kui pragmaatiliselt läheneda, muudab keskharidus valikud tööturul märkimisväärselt mitmekesisemaks. Illi leiab, et hariduseta inimene ei paista tööandjale silma. „Sa ei suuda läbi lüüa,“ ütleb ta lihtsalt. Siis tulebki tihtipeale lihttöödega leppida.
Selle vältimiseks astus Illi sisse Rapla täiskasvanute gümnaasiumi uksest ja asus pooleli jäänud asja lõpetama. Haridusteed jätkas ta kaheksandast klassist. Milline siis oli esimene päev tagasi koolipingis? Illi tunnistab, et eks alguses olid kõik vanad hirmud tagasi. Need aga hajusid peagi, sest vahepeal täiskasvanuks saanud naise jaoks oli teisel korral koolikogemus hoopis midagi positiivsemat. Eks kasuks tuli ka vahepeal omandatud elukogemus ja ümbritseva maailma parem tajumine, kasvõi näiteks ühiskonnaõpetuse tunnis.
Loomulikult oli ka koolis veedetud aastate jooksul hetki, kus ta kahtles, kuidas küll eksamid ära teeb ja hakkama saab. Illi räägib, et iga kord, kui ta tundis, et raske on, siis tegi ta teadliku valiku ikkagi tagasi kooli minna ja vaadata, kuidas olukorrast välja tulla. Kooli pooleli jätmine ei tulnud kaalumiselegi.
„Iga asi tuli omal ajal ja kõik sai tehtud,“ räägib Illi. Lõpuks polnudki muretsemiseks põhjust, sest tulemused olid väga head. Ühiskonnaõpetuse eksamil sai Illi näiteks 97 punkti.
Lemmikõppeaineid ta välja tuua ei oska, sest kõik meeldis. „Tegelikult läks mul igas asjas hästi. Ma kogu aeg õppisin,“ avaldab Illi oma saladuse.
Harjunud õppima
Pärast põhikooli lõpetamist naine pikka mõtlemisaega ei vajanud. Illi seadis kohe alguses eesmärgiks gümnaasiumi lõputunnistuseni pürgida. Ta lihtsalt tundis, et põhikooliharidus ei suurenda tema võimalusi sama palju kui keskharidus. Ta tunnistab, et teinekord oli hirmutav mõtelda, et eesmärgini jõudmiseks tuleb kokku viis aastat koolis käia.
Oma koolitee käigus innustas Illi ka teisi enda ümber. Naise elukaaslasel oli samuti kool pooleli jäänud. Pärast mõningast veenmist asus ka mees samasse kooli õppima. Viimased kaks gümnaasiumiaastat käisid nad ühes klassis ja koos koolis. Illi jaoks oli selleks hetkeks kooliskäimine juba harjumuspäraseks muutunud, kuid lisab, et see muutis kõik veelgi lihtsamaks ja andis loomulikult kindlustunnet juurde. Mõistagi aidati üksteist ja võeti üksteisele materjale, kui teine ei saanud tundi tulla.
Illi meenutab, et pärast iga klassi lõpetamist oli tal natuke uskumatu tunne, et see tõesti tehtud sai. Aastad möödusid ja klass klassi haaval jäi selja taha. Kuni 2015. aasta kevadel täitus Illi unistus ja talle ulatati tema nimega gümnaasiumi lõputunnistus.
Naine meenutab, et tunne oli hea. Sinnamaani oli ta vaid teiste inimeste lõputunnistusi näinud ja ka endale üht sellist soovinud. Ta naerab, et siiamaani võtab ta selle teinekord välja ja vaatab oma saavutust.
Täna ütleb Illi kindlal toonil, et soovitab kõigil, kel koolitee pooleli, see lõpuni käia. „See tasub end ära,“ lisab ta.
Illi jaoks aga sellega tema koolitee ei lõppenud. Hetkel õpib ta Järvamaa kutsehariduskeskuses „müügikorraldaja tase 5“ erialal. „Ma olen nii harjunud õppima, et ma ei kujuta ette aega, kui enam ei õpi,“ naerab ta ise.
Selle eriala peale sattus ta taaskord natuke juhuslikult. Vana klassiõde pakkus mõtte välja ja koos mindi asja uurima. Selgus, et valdkond on Illile meelepärane ja õpingud on siiani huvitavad.
Oma esialgse unistuse gümnaasiumitunnistusest täitis Illi juba kaks aastat tagasi. Täna on unistused suuremaks kasvanud. Nüüd on ta oma eesmärgiks seadnud magistrikraadi. Ta ei tea veel täpselt, kuidas selleni jõuda, kuid eks elu näitab. Ta arvab, et eriala võiks samuti müügikorraldusega seotud olla.
Tõus karjääriredelil
Illi ütleb oma eneseanalüüsis töökogemusest kirjutades, et ainuke töökoht, kus tal õnnestus pinnale jääda, oli koristamine. Töökoht polnud püsiv, sest ta oli asendaja. Loomulikult oli see heaks motivaatoriks kooli minna ja seal püsida, sest koristaja ametikohaga Illi rahul ei olnud.
Gümnaasiumi ajal asus Illi täiskohaga tööle Selverisse klienditeenindajana, kuid ka see polnud naise unistuste töökoht. Pärast gümnaasiumi lõpetamist kuulis ta, et RRLektus AS kauplus Kaereperes otsis uut juhatajat. Ta teadis, et kui nüüd ei tegutse, siis jääbki ta Selverisse. Ta pakkus end välja ja oligi peagi kaupluse juhataja.
Seal veedetud kahe aasta jooksul toimus suur areng. Selveris ei pidanud ta oma sõnutsi just kuigi palju mõtlema. Töö oli pigem füüsiline. „Ma olin nii läbi õhtuks. Läksin peale tööd magama,“ meenutab ta. Juhataja koha peal tuli aga järsku kõigega ise hakkama saada. Abilist ei olnud ja ainult telefoni teel sai nõu küsida. Nii tuligi lihtsalt pea tööle panna. Illi ütleb, et sel ajal läks ta pea lahti ja arenes tema analüüsivõime. See oli hea hüppelaud, kust edasi liikuda.
Sellest suvest on Illi aga FrankKutteri müügiesindaja. Oma tänasest ametikohast rääkides löövad naise silmad särama. Töö on vaheldusrikas ja tööaeg paindlik, tingimused head ja kollektiiv suurepärane. Tänaseks on õnnestunud tal firmale 60 klienti leida.
Illi on üsna kindel, et tal ei oleks täna sellist töökohta, kui ta poleks kooli tagasi läinud. “Ma ei oleks kindlasti oma seitsmeklassilise haridusega siia saanud,“ on ta realistlik.
Üks asi viib teiseni. Illi ütleb, et ei suuda teinekord siiamaani uskuda, kuhu ta jõudnud on. Juba see, et ta Kaerepere kaupluse juhatajaks sai, oli suur saavutus. Ta teab, et seal saadud kogemust hindas ka tema tänane tööandja. Seetõttu on ta iga omandatud töökogemuse eest tänulik. Igas ettevõttes on midagi õppida olnud.
Praegu tundub Illile, et õppimine kestab terve elu. Ta tõdeb, et oleks üsna õnnetu, kui enam ei õpiks. „See magistrikraad on mul hinge peal,“ ütleb ta lõpetuseks.
