Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Rapla külje all Uuskülas asub Sildema talu, mille aidahoonesse on üles seatud kodumuuseum, kust leiab kõike alates poksikinnastest kuni arvelaudadeni, kettaga telefonidest hakklihamasinateni.
Väljapanek on jäädvustanud killukese meie ajalugu esemete abil ja neid vaadates taaselustuvad inimestel mälestused, mis seostuvad nende asjadega.
Sildema talu ise on Paidlate perekonna valduses olnud aastast 1904, kui see osteti Tiefide perekonna käest. Talu õuel on ka Vabariigi Valitsuse moodustajale ja peaministrile Otto Tiefile pühendatud ausammas, mis on Eesti ainus korstenmonument.
Aidaalune on täis asju, millel kõigil on oma lugu rääkida. Mõned asjad on pärit samast talust, kuid paljud asjad on pärit mujalt. Omanikud on leidnud, et kuniks ruumi on, las seisavad, kahju on ära ka visata. Paljud tuttavadki on aru saanud, et kui neil on asju, mida endale hoida ei taha, kuid ära visata ei raatsi, tuleb need sinna viia.
Mujalt pärit esemete taust ja lugu pole teada, kuid nii mõnedki asjad on pärit talus elavate inimeste esivanematelt. Näiteks ühes nurgas seisavad virnas kohvrid, millest üks on kuulunud lähedasele, kes selle kohvri ja kolme lapsega Siberisse saadeti. Ja veinipuntsud, alasi ning kaks paari kruustange on samuti pärit perekonnast.
Seoses fotograafiaga leidub aidas mitmeid minevikus pildi tegemiseks vaja läinud atribuute, mille kohta nooremad inimesed enam ei teagi, millega on tegu. Ja esimese hooga jäi isegi fotograaf fotosuurendusaparaadi äratundmisega hätta. Ka telefonidega seoses on põlvkondade vahe tajutav. Vaatamiseks väljas olevad kettaga telefonid on tänapäeva lastele võõrad.
Üks huvitavamaid esemeid kodumuuseumis on arvuti, mis on ostetud kasutatuna aastal 1994 ja maksis toona 3500 krooni. Seda arvutit on ka Raplamaa Sõnumite toimetus ammustel aegadel laenanud.
Eri aegadest esemete põhjal on huvitav jälgida, kuidas on muutunud asjade disain. Korralik rivi on vaatamiseks väljas näiteks äratuskellasid ja triikraudasid. Kellade hulgas leidub ka üks isevärki kell, mis on igatepidi tagurpidi, vaid peeglist vaadates käiks see õigesti. Vändaga hakkliha- ja mahlategemismasinaid on kümme, kõik üksteisest natukene erinevad. Sellistest ise toidu valmistamise masinatest leidub aidas ka koorelahutaja, mis polevat pooltki liitrit koort oma elus näinud, täiesti uuena on ta siia kodumuuseumisse jõudnud.
Enamik esemeid on tehnikaseadmed, kuid leidub ka teistsuguseid vaatamisväärsusi. Näiteks poksikindad, hobuserangid, gaasimask, limonaadi jaoks mõeldud kannud ja arvelauad. Aidas olnud kirstud, mis on seal väga ammusest ajast, on samamoodi vaatamiseks üles rivistatud ja neile seltsi toodud riidekapid. Üks neist peidab endas põnevaid endisaegseid riideid, mida saab soovi korral sealt näiteks filmi või etenduse jaoks laenata.
Selline talletatud ajaloo vaatamine toob endalgi meelde minevikuseigad, mis muidu olid ununenud ja mis meenusid mõnda eset vaadates. Ja tekkis mõte, et sellist kodumuuseumi võiks näha teisteski kohtades. Peaaegu igas külas ikka mõni ait või kuur leidub, kuhu annab talletada tolles paigas olevad või sinna läbi elu keerdkäikude rännanud põnevamad esemed. Lihtsam oleks küll kõik see kraam ära visata, kuid kas lihtne on alati õige?
