Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Sügis on aeg, mida Rapla Vahtra tugikeskuses pikisilmi oodatakse. Juba kümnendat aastat korraldab tugikeskus piduliku õhtu, kus näidatakse ette oma parimad tantsuoskused.
Inspireerituna tuntud saatest „Tantsud tähtedega“, toimub igal sügisel, kahel õhtul Rapla kultuurikeskuses „Vahtra tantsud tähtedega”. Tugikeskuse inimeste paarilisteks ehk tähtedeks on Raplamaa tuntud inimesed.
Eriline õhkkond saalis
Oktoobri lõpus toimus võistluse poolfinaal. Kohtunikud jagasid näpunäiteid ja soovitusi, mille kallal finaali jaoks veel tööd teha, ning määrasid tantsu, millega järgmine kord esinetakse. Nädal hiljem ehk eelmisel reedel peetigi pidulik finaalvõistlus.
Kultuurikeskuse ukse juurde on reede õhtul sätitud Vahtra tugikeskuses valminud käsitöö, mida huvilised soetada saavad. Veidi enne kella kuut saali astudes tuleb vabu kohti lausa tikutulega taga otsida, sest pealtvaatajaid on kogunenud palju. Jutusumina saatel oodatakse õhtu algust. Need, kellele istekohti enam ei jagu, jäävad ukse juurde seisma. Tegemist on tõelise tippsündmusega, mida jäädvustavaid fotoaparaate ja videokaameraid on rohkem kui ühe käe sõrmedel kokku lugeda saaks.
„Me oleme siia iga aasta kogunenud ja nii juba kümne aasta jooksul. Ja iga aasta on finaalõhtul saal puupüsti rahvast täis. Nii ka täna,“ alustab õhtujuht Margus Abel.
Ta räägib, et tegemist on traditsiooniga, ilma milleta enam sügist justkui ette ei kujutakski. See on midagi, mida oodatakse ja vajatakse. Õhtu on võimalus olla koos ja ühiselt rõõmustada ning nautida saalis tekkivat õhkkonda. Abel muljetab, et eelnevatel aastatel on sündmus alati emotsionaalne olnud. Kahtlemata on ka sel korral sama oodata.
Õhtu koosneb traditsioonilistest osadest ja tegevustest. Nii on selle õhtu loomulik osa žürii, kes tantsupaaride sooritust kommenteerib ning hindab. Sellesse kuuluvad Anne Paluoja, Inna Tamm, Andra Lokk, Piia Abel, Katariina Luige ja Sigrid Ilumaa. Žürii esimeheks on kümme aastat olnud Väino Sassi.
Traditsiooniline on ka saateansambel. Kümme aastat on osalejaid tantsitanud ansambel Merivar&Co koosseisus Merike Ulma, Aivar Arak, Külliki Malken ja Veiko Siniroht.
Kõige suurem tähelepanu kuulub aga loomulikult osalejatele endile. Tormilise aplausi saatel tulevad publiku ette 25 tantsupaari säravate kostüümide ja laiade naeratustega. Lisaks Vahtra tugikeskuse inimestele oli osalejaid ka Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolist, Viljandimaa vaimse tervise päevakeskusest Singel ning Tartu Maarja Külast.
Tantsijate esitatav on väga mitmekesine. Näha õnnestub nii südantliigutavat aeglast valssi kui ka fokstrotti ja quickstepi. Eriti rõõmsad vahepalad on kaerajaan, kasatšok ja line-tants.
Pärast igat esitust annab žürii paaridele oma hinnangu. Abel kutsub publikut üles žüriid mõjutama. Sellest mõttest haaravad kinni ka paarid, kes enne kommentaaride kuulamist igaüks žürii lauale väikese ümbriku poetavad. Seda ikka lootuses nõnda žüriilt kõrgemaid punkte välja meelitada. Nii mõnegi paari esitus on aga sedavõrd hea, et nad koguvad žüriilt maksimumtulemuse.
Pika töö tulemus
Mõistagi kestab töö piduliku õhtu nimel kuid. Korraldusmeeskonna eesotsas seisavad Age Ilumaa ja Hely Kuus. Tantsutrennid algavad üldiselt septembris. Ilumaa ütleb aga naljatamisi, et planeerima hakkavad vahtrakad veel enne, kui eelmise aasta tantsud tantsitud saavad.
Tantsuõhtu on midagi, mida tugikeskuses pikisilmi oodatakse. Ilumaa räägib, et enne septembrit tuleb osalejatel juba väike ärevus sisse, kas ikka õnnestub endale tantsupartner leida.
Nii-öelda tähtede hulgas on palju neid, kes aastast aastasse ikka tagasi tulevad. Samas on nende hulgas aga ka täiesti uusi nägusid. Ilumaa räägib, et tähtede leidmine kuigi keeruline ei ole. Pigem on asi selles, et endal ei tule enam pähe, keda kutsuda võiks. Nii paluvad korraldajad endale soovitusi jagada, millest kinni haarata. Ilumaa ütleb, et õnneks piisab tavaliselt ühest telefonikõnest ja vähesest selgitustööst, millega tegu on, ja inimesed ongi lahkelt nõus tantsima tulema.
Tantsupartnerite ülesanne on kokku panna ka tants, mida žürii ja publiku ees esitama hakatakse. Selleks kasutatakse ära nii internetivideod kui ka kunagi tantsimas käinud sõbrad-tuttavad-lapsed. Samuti tulevad paarid üksteisele appi. Nii mõnigi osaleja aitab ka teistel paaridel oma tantsude koreograafia kokku seada. „Igasugune abi on lubatud,“ sõnab Ilumaa. Tantsuõhtu on ilmselgelt suure koostöö tulemus.
Selleks, et saalis oleks tõelise suursündmuse hõngu, saavad osalejad ka silmapaistvad kostüümid selga. Need on Ilumaa sõnul aastate jooksul tugikeskusel endal kokku ostetud. Nende hulgas on aga ka kostüüme, mis on täitsa ise tehtud.
Nii ettevalmistusperioodil kui ka finaalüritusel saadav kogemus on osalejatele tohutu arengubaas. Ilumaa räägib, et pärast iga tantsuetendust on toimunud edasiminek. Sellest osa võtnud erivajadustega inimeste suhtlemisoskus ja koordinatsioon paraneb. Neis on märgata suuremat pealehakkamist. Ilumaa tõdeb, et tantsuõhtu tõesti annab väga palju puuetega inimestele.
Kümme aastat on ilus number. See pani ka publikut enne reedeõhtust finaalüritust sosistama ja üksteise käest küsima, kas see jääb viimaseks korraks. Ilumaa ütleb, et õhtu jooksul osalejate säravaid silmi ja emotsioone nähes tekib muidugi tunne, et see traditsioon võiks jätkuda. Tegelikult tunnistab aga korraldaja, et neile jääb see tõesti viimaseks korraks. Ta avaldab lootust, et ehk tuleb keegi uus, kes selle enda vedada võtaks. Ilumaa sõnul vajab üritus lihtsalt uut verd ja kedagi, kes uusi tuuli tooks.
Sellest natuke nukrast noodist hoolimata jäi Ilumaa reedeõhtuse üritusega igati rahule. Väikesed äpardused aitas suurepärane õhtujuht niimoodi ära lahendada, et publik asjast aru ei saanud. „Inimesed on õnnelikud sellel õhtul,“ arvab Ilumaa.
Ilumaa ütleb, et kaotajaid võistlusel ei ole. Kõik osalejad said suure töö eest karika. Pärast osalejate tunnustamist lasti kultuurikeskuse lavalt alla korralik kullasadu, millele järgnes ilutulestik õues. Torti pakuti nii osalejatele kui ka pealtvaatajatele. Seejärel tantsitas ansambel Merivar pidulisi poole kaheni öösel.
Südamelähedane kogemus
Erivajadustega inimeste paarilisteks olid Raplamaal tuntust kogunud inimesed. Tähed olid igas vanuses, gümnaasiumiõpilasest pensionärini ning samuti igast eluvaldkonnast.
Markus Bachmanni jaoks oli see esimene aasta osaleda. Otsustamiseks tal kaua aega ei kulunud. „Kui ei andnud „jah“ sõna veel kutsumise kõne jooksul, siis oli see kindlasti lähipäevil. Olin eelmisel aastal sel üritusel vaheesineja ja nägin, kui armas ja rõõmupakkuv see ettevõtmine on. Soov rõõmu jagada ja seda seeläbi vastu saada ajendaski mind üritusest osa võtma,“ räägib ta.
Trenniperiood kestis umbes kuu. Selle aja jooksul kohtus Bachmann oma tantsupartneriga keskeltläbi kaks korda nädalas. Nende tantsukavas osales neli paari. Esmalt toimusid pigem individuaalsed trennid, hiljem tehti juba ühistreeninguid, et kava kollektiivselt hästi õnnestuks.
„Trennid sujusid väga toredalt – õhus oli alati tunda rõõmsameelsust ja pealehakkamist ning õnnestumisi saatis alati suurim heameel,“ räägib Bachmann.
Saadud kogemusega on Bachmann igati rahul. „Nõusolekut andes ei loonud ma endale suuri ootusi, otsustasin liikuda samm sammu haaval. Lõppkokkuvõttes pakkus üritus rohkem rõõmu, kui olin osanud oodata,“ sõnab ta.
Bachmanni jaoks näitas see üritus, kuivõrd olulised on erivajadustega inimeste jaoks neid ümbritsevad inimesed, kuuluvustunne ja omavaheline ühtsustunne.
