Kiusajaks saadakse kodus, mitte koolis

Raplamaa Sõnumid / foto: www.star2.com.

Kindlasti on meie hulgas ka neid inimesi, kes ütlevad, et rahunege maha – koolikiusamine on alati olnud, tuletage meelde või kirjandusklassikat ja Joosep Tootsi. Lapsed on lapsed, hiljem, täiskasvanuks saades võivad kiusaja ja kiusatav väga head kamraadid olla. Võtke või toosama Toots – mis tal siis meheks saanuna viga oli!
Kardetavasti saab niimoodi arutleda ja kiusamist õigustada vaid inimene, kes ise teiste ahistaja olnud. Kes kiusu kannatanud, ei saa sellest üle ka täiskasvanuks saades. Hea, kui see ainult ebameeldiva mälestusena meeles püsib, hullem, kui ohvriks olemine jääbki inimest saatma, mõjutab tema enesehinnangut, põhjustab depressiooni ja muid vaimseid hädasid.
Erinevad uuringud kinnitavad, et iga viies viieteistkümneaastaseks saanud Eesti laps on pidanud kannatama kiusamist. Tegelikult on see ehmatav tõdemus – iga viies nooruk meie hulgas on ohver! Kui nüüd veel tunnistada, et ka kiusaja, teiste vaenaja, võib tegelikult ohver olla, muutub üldpilt veelgi süngemaks.
Tegelikult algavad kõik laste probleemid kodudest, jõuavad sealt lasteaedadesse ja koolidesse ning niimoodi lõpuks ringiga tagasi täiskasvanute maailma. Suur osa kiusamise ohvreid ei saa oma kiusajatele mitte kunagi päriselt andestada. Täpselt samuti kannatab mingi hulk kiusajaid, aga ka neid, kes kiusamist vaikides pealt vaadanud, oma lapsepõlve käitumise pärast. Ka nemad liiguvad ringi haavatud hingega ja püüavad pingsalt varjata haiget enesehinnangut. See on probleem, mis nõrgestab meid kõiki, halvab kollektiivselt meie kõigi koostöövõimet ja individuaalselt igaühe eneseusaldust. Selle probleemi süvenedes oleme me lõpuks rahvas, kellel puudub soov ja võime ennast kaitsta, kui selle järele peaks tekkima tõsine vajadus.
Nagu öeldud, algab kiusamine kodust. Selle põhjustajaks on lapsevanemate omavahelised suhted, kuid ka see, kuidas (kui õiglaselt ja kas tõelise südamesoojusega või jaheda ükskõiksusega) oma lastesse suhtutakse. Aga ka see, kuidas täiskasvanud ise sõpradesse, naabritesse, kolleegidesse suhtuvad. Kui siirad nad selle juures on. Nii saamegi seda üldrahvalikku kiusamise haigust hakata välja ravima ainult ise, püüdes kõigepealt ennast ning oma suhtumist ümbritsevasse maailma muuta.
Kui me kunagi peaksime jõudma selleni, et jutud vastastikusest hoolimisest ei ole enam pelgalt tühjad sõnad, mida püütakse looritada heategevuseks visatud sentide kõlinaga, vaid hoolimisest saab siiras üksteise hoidmine, siis ei ole enam kohta ka kiusamisele ja kogu ühiskond saab terveks. Me võiksime ju sellisest ajast unistada ja selle poole pürgida.