Katri Reinsalu.
Mäletan, kuidas lapsena oma sünnipäeva ootasin. Elevus enne tähtsat päeva kulmineerus ööl vastu sünnipäeva hommikut. Mulle tundus alati, et terve selle öö ei saanud ma silmatäitki und. Ma muudkui ootasin ja ootasin, millal ometi hommikune ärkamine kätte jõuab. Aeg ei oleks saanud aeglasemalt liikuda, kuni mina oma voodis silmi kinni pigistasin ning salamisi arutlesin, mida ma ometi oma kingikotist leian.
Kui siis lõpuks see kauaoodatud hommik kätte jõudis ja perekond lillede ning lauluga mu voodi ette kogunes, oli see maailma kõige parem tunne. Mäletan selgelt seda sooja ja erilist tunnet, mis mind lapsena alati valdas, kui lõpuks oma kingituse avamise kallale asusin. Lapselik elevus kadus aga aastatega. Peagi sain üsna rahulikult magada. Veidi hiljem kadus ka see värin, millega oma võimalikule kingitusele mõtlesin. Kuidagi märkamatult on minust saanud inimene, kelle arust võiksid külalised ka südamerahus ilma kingita saabuda. Kui aga kindlasti midagi tuua vaja on, siis võiks see olla kasulik – korralikud käärid, uus tekk või kasvõi midagi maitsvat.
Minu suhtumine kingituste saamisesse ja ka tegemisse on muutunud märkimisväärselt pragmaatilisemaks. Tänavu tabas jõulumeeleolu mind veel enne, kui Konsum jõudis piparkoogid oma lettidele välja sättida. Perekonnasisene jõululoos sai varakult ära tehtud ja nii olen jõudnud juba natuke mõtelda, milliseid kinke ma teha soovin.
Esikohal on minu jaoks alati ise tehtud kingid. Koos kingiga tuleb justkui tükike selle tegija südamesoojusest kaasa. Nii püüan ka mina nii palju kui saan ise oma käed külge panna. Olgu see siis kasvõi kõigest jõulukaartide meisterdamise juures.
Teine aspekt, millele tasub mõtelda, on nii kingituste kui ka nende tegemiseks vajalike materjalide varumise paik. Jõulude ajal tehakse meeletult oste. Ühel pool selle tehingu otsas on inimene, kellele kink rõõmu võiks tuua. Tema on kingi ostjal alati meeles. Ei tasu aga unustada, et teisel pool ostutehingut seisab kingituse valmistaja, kes sellest tulu teenib.
Ka selle lehenumbri persooniloo kangelasega vesteldes kerkis esile mõte osta kingid kohalikelt tegijatelt. Selle asemel, et oma raha välismaiste suurettevõtete taskusse toppida, võiksime toetada omaenda väikeseid ettevõtjaid. Juba ainuüksi meie enda maakonnas on niipalju erinevaid tegijaid. Meil voolitakse keraamikat, puhutakse klaasi ja tehakse sepiseid. Meil tehakse piparkoogitainast, küpsetatakse piparkooke ja vormitakse maitsvaid trühvleid. Meil on lambakasvatajaid, kellelt saab head sooja lõnga soetada. Meil tehakse nukke, kaarte ja küünlaid. Valik on seinast seina.
Kui kasvõi pool aasta jooksul kingitustele kulutatud summast jääks kodumaa tootjatele ja tegijatele, oleks see suur panus nende kestmajäämisesse. Mulle tundub, et ka aina enam kingisaajaid hindab siinsamas lähedal tihtipeale käsitööna valminud asju.
Olen seega arvamusel, et kingitusi tuleks teha arukalt. Mitme mõtlematu ostu asemel olgu neid pigem vähem. Arukas kink on selle saajale kasulik või rõõmu toov ning ühtlasi kohaliku päritoluga.
