Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.
Tallinna vanalinnas, aadressil Hobusepea 2, mis on ajalooliselt olnud kullasseppade maja, asub üks ehtekunstistuudio, mil nimeks Gram. Üks ehtekunstnikest, kes seal töötab, on Raplast pärit Ettel Poobus.
Hiljuti avas ta Telegraafi hotellis talvise pop-up butiigi koostöös Marimo rõivabrändiga. Kanal kahe “Reporter” käis sel puhul Etteliga lugu tegemas sellest, mida jõuluajal selga panna ja millised ehted on selle kõrval olulised. Hetkel, mil see lõik eetrisse läks, oli mul vaja leida kedagi lehe persooniks, pilk jäi pidama Etteli nimel. Teadmata temast midagi, ütles sisetunne ometigi, et tegemist on Raplamaalt pärit inimesega.
Võib öelda, et juhus ja sisetunde usaldamine viisid mu Etteli stuudiosse. Rääkisin tallegi tema leidmise loo ära ja algatuseks tulid jutuks meeste ehted, millest oli ka saatelõigus juttu. Ettel sõnas, et eks meeste ehted jäävad küll kõrvarõngaste, prosside ja kaelaehete varju, kuid neid siiski on. Mehed on julgemaks läinud ehteid kandma ja üha rohkem tehakse ka neile mõeldes põnevaid ehteid.
Oma juurtelt on Ettel põline Rapla inimene, sündinud siin ja koolis käinud Rapla Vesiroosi gümnaasiumis. “Kunst ja muusika on mind alati ümbritsenud ja mulle alati kuidagi omane olnud. Teadsin, et tahan kindlasti kunsti õppima minna, midagi oma kätega teha, mis see aga olema peaks, ma ei teadnud,“ sõnas Ettel.
Eriala leidmisel tuli appi juhus. Kümnendas klassis juhtus kord, et tal oli vaja Tallinnast koju saada ja aitajaks oli sõber, kes esimest aastat Eesti Kunstiakadeemias sepakunsti õppis. „Sattusin temaga ehte kateedrisse, ja ma armusin esimesest pilgust sellesse maailma. Ma polnud kunagi mõelnud ehete peale kontseptuaalsest küljest. Eneseväljendusest ehtevormis. EKA on mulle seda väga palju õpetanud ja seda maailma avardanud.“
Ettel leiab, et tal on tohutult vedanud, et ta nii varakult leidis ala, mis talle tõesti sobib. Nii paljud ju tegelikult otsivad pikalt oma kutsumust - tööd, mida tahetakse rõõmuga teha. „Mina olen see üks õnnelik, kes on leidnud enda kutsumuse. Eks raske on ka, mitmel viisil. Oled iseendale tööandja ja ettevõtja, sellises väikeses ehtemeediumis on raske hakkama saada. Iga järgmine päev aga motiveerib, annab jõudu võidelda ja teha edasi oma asja.“
Enne töö, siis USA
Ettel rääkis, et EKA-s tegeleti palju ehete kontseptuaalse poolega, tehnilist poolt õppis ta ise väga palju juurde. Õppimine on miski, mida Ettel teeb terve elu, ehtemaailmas on pidevalt midagi uut õppida. „Paigalseis mulle väga ei istu. Isegi kui neid tehnoloogiaid iga päev vaja pole, siis on hea neid teada ja osata,“ sõnas Ettel. Näiteks on ta USA-s Californias pool aastat elanud ja õppinud kivilihvimist, mida tal küll iga päev oma töös vaja ei lähe. Eestis aga seda tehnoloogiat ei õpetata. USA-s käib Ettel võrdlemisi tihti, kas õppimas või siis materjale toomas, Arizonas peetakse iga aasta maailma suurimat kivide ja mineraalide festivali. Eestist saadav materjalide valik on sellega võrreldes ikka kaduvväike. Selleks aga, et USA-sse reisida, tuleb teha palju tööd. Ettel tunnistab, et ega hobideks tal väga aega ei jäägi, vahel lähevad ka nädalavahetused töö peale.
Ettel on tegelenud ka muusikaga, lauldes Vaiko Eplikule mõnedes lugudes taustavokaali. Kuid ajal, mil ta kivilihvimist õppis, jäi muusikaga tegelemine soiku. Lisaks oli Ettel pikalt tervisega kimpus. Ajapikku tekkis tal ka hirm, et kas üldse enam oskab laulda nii, nagu vanasti. Ettel tunnistab, et ehtekunst võtab terve ta aja ära, kuid viimasel ajal on taas tekkinud see tunne, et tahaks jälle laulda. “Muusika on mulle väga hingelähedane ja tegeleksin sellega hea meelega, aga et seda hästi teha, peab palju aega pühendama.”
Kui teed, tee kvaliteetselt
Küsimusele, kust tulevad ideed ja inspiratsioon, vastab Ettel naerdes, et eks elu ise inspireerib. „Alati küsitakse seda. Ei teagi, kas on mõnel inimesel nii, et väga kindla koha pealt tuleb inspiratsioon. Elu ise inspireerib, kas mingi tunne või mõni näitemäng, inimesed, loodus,mõni igapäevane ese või hoopis miski silmale nähtamatu.Vahel ei saagi sõrme peale panna, et kust see tuleb. Tekib tunne ja käsi teeb.
Teinekord on väga kindel idee, hakkad materjali panema ja materjaliga läbitöötades saad aru, et see võtab hoopis teise vormi või ei tööta nii, kuidas algselt olid arvanud. Ka see tööprotsess inspireerib. Osaliselt on see väga lihtne, teisalt väga raske küsimus.“
Hiljuti on olnud suur poleemika Kuma liblikate ja nende kopeerimise teemal. Uurin Ettelilt, kuidas tema suhtub kopeerimisse ja plagiaati. „Minu üks USA lemmik õppejõud, kes mulle kivilihvimist õpetas koos paljude põnevate elutarkustega, võttis selle teema hästi kihvtilt kokku. Esiteks ole ise alati parem, ja teiseks on see kompliment. Järelikult sa teed head asja, kui seda tahetakse järele teha,“ vastas Ettel.
“Disainereid ja loojaid tuleb nagu seeni pärast vihma. Palju olen mõelnud, mida need sõnad tähendavad ja endas kannavad - “disainer”, “kunstnik”, “professionaal”. Tänapäeval kiputakse üha rohkem suuri silte külge panema, omamata sisu. Konkurentsi kohta sõnab Ettel: „Ma ei mõtle selle peale, et ma peaks kellegagi konkureerima. Ma teen seda, mis mulle meeldib ja ma teen seda nagunii. Ma ei vaata väga teiste peale, suures konkurentsi hirmus. Ajan vaikselt enda asja. Ei vaeva oma pead väga sellega.“
Ehteid ise kandma ei kipu
Gram stuudios on töötamas kokku seitse kunstnikku, stuudios töötab pidevalt neli liiget. „Teeme koos näituseprojekte ja müügiüritusi. Detsembris ongi tulemas lahtiste uste päevad, iga neljapäev oleme avatud, pakume uusi ehteid ja mõnusat äraolemist. Inimesed saavad tulla meie juurde jõulumüügile.
Koos on hea stuudiot pidada. Peale selle, et kulud on jagatud ja saab ühisjõuga masinaid osta, on ka hea, kui on kellelt nõu küsida ja teineteisele abiks olla. Üksi kisuks üksildaseks. Koos saab ka suurema ja võimsama ehete väljapaneku teha. Valik suurem ja mitmekülgsem,“ sõnas Ettel selle kohta, miks mitmekesi stuudios on parem töötada kui üksi.
Kui palju aga Ettel ise ehteid kannab? Selgub, et enne ülikooli kandis ta väga palju erinevaid ehteid, kuid nüüd kannab vähe. „On kuidagi läinud nii, et kannan vähe ehteid, üsna harva panen endale midagi külge. Ma olen stuudiost teistelt ostnud mõned ehted ja oleme ka vahetuskaupa teinud. Kui on kliendiga kohtumine ja peab ennast esindama, siis kannan enda ehteid, pidevalt mitte. Ehete tähendus ja väärtus on minu jaoks muutunud. Tööd tehes ei saagi sõrmuseid kanda, kullassepa töö kõlab väga eksklusiivsena, kuid tegelikult on see väga must ja väga tolmune töö.“
Sügava tähendusega sõrmused
Ehete hinnast rääkides sõnab Ettel, et kliente on väga erinevaid. „Mõni tuleb ja imestab, et oi kui odavad teie ehted on, teine jällegi ütleb, et liiga kallid on. Mõtled siis, et mis see kallis ja odav õigupoolest on. Kui näiteks ostad majapidamistarbeid ja võrdled seda summat, siis mõtled, et tegelikult teen ehteid odavalt. Kui mõelda, kui palju aega ühe ehte tegemise peale läheb, siis tegelikult on me ehted väga odavad.“
Kuna intervjuul olid mul lapsed kaasas, andsin neile võimaluse midagi küsida ja nendelt tuli küsimus, milleks on ehteid üldse vaja. Ettel naeris ja ütles: „Hea küsimus, miks üldse on midagi vaja, inimestel polegi suurt midagi tarvis, elamiseks ei ole neid vaja. Ehteid on nii palju erinevaid ka. Kui me räägime abielusõrmustest, siis kannavad need endas väga sügavat sõnumit. Nad on millegi väga suure märgiks ja neid pärandatakse edasi. Ja need teevad inimesi väga õnnelikuks, mis mulle väga meeldib. Mul üks sõber just ütles, et küll minul on ikka hea töö. Tema on jurist, tegeles aina inimeste probleemidega, negatiivse poolega.
Ehted, mis tellitakse, teevad inimesi rõõmsaks ja kannavad endas positiivset sõnumit. Vahel mõtlen küll ise, et ei ole teinud kunsti, midagi enda hingele suurt, tegelen hoopis seeriaehetega või abielusõrmustega. Kuid kui mõelda sellest perspektiivist, kui palju rõõmu see teistele inimestele teeb, siis kuidagi tuleb see tahe ja rõõm tagasi.
Ma arvan, et paljud inimesed pole kunagi mõelnud, miks nad ehteid ostavad. Väga palju tarbitakse kiirmoodi ja ühe hooaja kaupa, milles peale riidega kokku sobivuse mingit väärtust pole ja materjalid ei pea rohkem vastu pidama, kui mõned kuud. Mulle meeldib see vanaaegne suhtumine ehetesse, kuidas neid hoiti ja neid pärandati edasi. Ja ma arvan, et meie stuudio ehetel on sellega sarnasust, nende hinnaklass ei konkureeri kiirmoega. Neid ostes ikka väga kaalud, miks neid osta.“
Tehke rohkem seda, mis päriselt meeldib
Ehtetrendide kohta sõnas Ettel, et ega otseselt mingeid trende pole ja ega ta neid väga ei jälgigi. „Ma teen seda, mis mulle meeldib ja kui teistele ka meeldib, siis on hästi tore. Pigem võiksid inimesed mitte niivõrd kanda seda, mis moes on, kui seda, mis neile meeldib ja sobib. Inimesed võiks üldse rohkem teha seda, mis neile endale meeldib, mitte seda, mida väljaspoolt peale pressitakse. Mu käest on ka ikka küsitud, et ehtekunst - kellele seda vaja on, miks sa seda teed? Küsitakse ka, et ahaa, teed ehteid, aga mis su põhitöö on? Seda teengi ja olen seda tehes õnnelik ka. Ei ole küll kõige kergem, kuid päeva lõpuks olen palju tervem, kui tehes asja, mida ma ei taha teha.”
Kõige raskem osa aga ehete tegemisel ei ole Etteli arvates tehnoloogilised raskused, neid võtab ta väljakutsetena. Kõige raskemaks peab ta majandamist. „Sa pead kõike tegema, olema turundaja, ajama ettevõtte asju, et need oleks joones, ja tegema ehted ka valmis. Vahel läheb fookus ühe või teise asja peale ja seda balanssi on raske leida. Võib juhtuda, et rõõm kaob ära, kuna töökogus läheb nii suureks, füüsiliselt ei jõua ära teha. Samas, et toime tulla ja hakkama saada, tuleb need ära teha. Äriline vaist pole mul kõige parem, see tuleb mul raskelt. Mul õnneks on vedanud, et enamik kliente leiavad ise tee minuni ja pole väga palju pidanud turundama. Samas on see mind ka natuke laisaks teinud, et selle poolega tegeleda.”
