Eha Metsallik
Ajalehte sundis kirjutama mind üks mesinike hulgast, kes kahtleb meie looduskodu kaitse vajaduses!
Tema arvamus (tekst muutmata): No nende (Eesti Metsa Abiks liikumise) avalik nägu on küll selline, et lageraie on lubamatu ja peab ajas liikuma 200 aastat tagasi. Lugesin nende meelsust FB grupist. Enam ei viitsi, sest kui luuletajad ja muidu naljaninad hakkavad sõna võtma teemadel, millest nad kuidagi aru ei saa, siis peale huumori sealt midagi ei tule.
Ei, ajas ei pea tagasi liikuma. 200 aastat tagasi oli Eestimaa põlismetsadest lage, suurtes metsades paiknesid sajad Tsaariarmee kasarmud ja tuhanded miiliaugud – puusöe utmiseks. Puusöe transpordiks Neevalinna ehitati lausa raudtee ja puusüsi ei läinud Venemaale samovaridesse, vaid metallurgiatööstusesse!
Iga uus valitsus (vallutaja) on alati esimese asjana meie metsad maha võtnud ja see on põhjus, miks Eestimaal polegi vanu põlismetsi, nagu on näiteks samas metsade vööndis Kanadas, kus on isegi 350- kuni 400-aastased metsad. Meil on vaevalt 2 protsenti 70- kuni 100-aastaseid metsi. Mis ootavad oma lõppu, kuna üle 15 aasta polegi metsi inventeeritud.
2010 oli maailmas liigirikkuse ja loodusliku mitmekesisuse aasta, kuna metsade mahavõtmise, n-ö metsiku looduse kadumise tõttu on viimaste aastakümnetega hävinud/kadunud 40% maailma elu(liigi)rikkusest. Helged pead loodavad, et võib-olla on võimalik aeglustada või mõnes reservaadis (näiteks Eestis?) peatada liigirikkuse häving.
Anneli Palu, Tartu Ülikooli teadur, ütles, et kui me tahaksime Eestimaal päris metsa näha, peame 200 aastat ootama! Praegune (linnastunud) rahvas arvab, et 10-20-30-aastane monotihnik – padrik – ongi mets, kuid enamik meie praegustest metsapuudest on võimelised elama 300-400-500 aastat. Ja mesinik peaks taipama, et 10-aastasele puule tekib alles üks õis ning võiks siis ära lugeda õied saja-aastasel tammel, vahtral, pihlakal, remmelgal, sarapuul, pärnal, türnpuul, pajul, paakspuul jne, mida looduses – meie metsades – ei lasta enam kasvada, kõrvaldatakse esimesel võimalusel. Monometsauuendajad ütlevad, et remmelgad, sarapuud, pajud on nende kõige suuremad vaenlased. Kuid just need puud annavad pärast pikka talve looduse vundamendile, putukate maailmale, esimese elujõu!
Kas meile on antud õigus pärandada järeltulevatele põlvedele liigivaene, mürgitatud, laastatud ja tundmatuseni muudetud maa? Kas meile on antud tõesti õigus 1-2 inimpõlve jooksul sedavõrd tundmatuseni meie looduskodu muuta – „arendada“?
Kas me peame n-ö järjekordselt läänest „kultuuritoojatele“ kaasa koogutama ja iga jupi oma loodusest kiiresti-kiiresti rahaks tegema? Kas me ei võiks enne sügavalt mõelda, ise tunda, oma rahval lasta otsustada, mis on meie maale, looduskodule, sobilik? Mis on tegelikud, tõelised, rahvale vajalikud väärtused? Mõtlen siinkohal, kas ikka RB-d, praegust Eestimaad poolitavat trassi, ei peaks vältima? Mõtlen siin ka hiiemetsade raiumist, kust üritatakse kiiresti sandisendid kätte saada. Hiiepaigad on maailma vanimad looduskaitsealad. Vähemalt seal võiksid puud rahus mitusada aastat kasvada! Mõtlen siin ka ülepingutatud, mõtlematut „maaparandust“ – EL-i toetustega. Kas on vaja kohe joosta raskete tankidega väärtuslikke rabaääri muutma?
Võiksime ometi eelnevatelt põlvedelt midagigi õppida, kasvõi metsadesse või meie loodusesse austusega suhtumist.
Hasso Krull kõneleb looduslikust kapitalist nii Ööülikooli loengus kui ka konverentsidel.
Loodan, et suudate ette kujutada, milline oli looduslik kapital siin näiteks tuhandeid aastaid tagasi, kui siia rajasid kodu meie esivanemad, kes tulid siia metsade keskele. Metsad on meid kümme tuhat aastat juba kaitsnud, toitnud, katnud – sageli isegi ilma puid maha võtmata -, võimaldanud külluses elada. Looduslikku kapitali tohib kasutada just niipalju, kui ta jõuab taastuda, juurde tulla, kasvada. Oleme ju metsarahvas, siin on meie põlisrahva juured, põliskodu! Tuhandete aastate tagused tuuled ja taevas, maa ja meri, fauna ja floora on ju samad, mis praegu…
Looduslikku kapitali ei arvestata praegu SKT (sisemajanduse kogutoodangu) hulka, hoopis SKT-d suurendatakse loodusliku kapitali kiire vähendamise arvelt. Aga meie loodusliku kapitali arvestamine kogu rahva omandiks ühendaks, tugevdaks ja samas paneks ka igaühe meist vastutama meie oma looduskodu eest!
Loodus ei ole ainult minu maja taga kasvav suur puu või värske õhk ainult minu akna all! Vastutamist vajav loodus ei ole isegi liigirikas dendropark minu koja ümbruse paradiisiaias. Meie riigi, rahva looduskapital on meie metsavööndi liigirikkus ja maavarad tervikuna.
Meie kõigi looduslik kapital on näiteks iga koorem kruusa, mis veetakse meie küla maasika- ja suusamäelt või vanalt linnusemäelt RB trassile. Meile öeldakse, et praegu on mägi, varsti on siin jõgi-järveke, no saate suusatamise asemel uisutada. Kui on lahke kaevandaja… Enamasti on silt ees, et territooriumil viibimine keelatud! Nagu keelatakse vahel ka metsades viibimine ära või paigutatakse tarasid-aedasid ette meie kõigi (ka fauna) ühisvarale.
Mart Erikult laenatud näide üleriigiliselt metsanduse infopäevalt: investor ostis 1 miljoni eest metsa, raius sealt 400 000 eest, kuid edasi müües ei soovi keegi selle metsatüki eest enam 600 000 eurot maksta.
Nüüd üritan mina edasi mõelda, et kui leidub näiteks 300 000 eest ostja, kas siis too raie vähendas looduslikku kapitali 300 000 euro võrra metsamajandaja jaoks? Kui suur on aga tegelik loodusliku kapitali puudujääk selles miljonimetsas raie tulemusena? Nii esteetiline kui ka liigirikkuse kadumine ümbruskonna elanike jaoks, eriti aga fauna-floora elupaikade hävitamine aastakümneteks. Kes selle loodusliku kapitali tasub? See ongi ju võlg tulevaste põlvede ees!
Mõistliku inimtegevusega võib liigirikkust suurendada. Hea näide on meie niidud, alvarid – karjamaad. Ka lageraielangil, oleneb pinnasest, võib paar aastat olla liigirikas rohttaimede vohamine, kuid see kaob mononoorendike ees. Kahjuks kaovad monometsandusse ka meie liigirikkad niidud.
Meenub enne E Liiduga liitumist „Ei“ poole juhi jutt, et tegelikkuses oleme me jõukamad kui Šveits, kuna meil on mets. Mäletate, meie metsad olid krooni tagatiseks. Olen alati mõelnud, kuidas maavarad (kruus, turvas, fosforiit) saavad olla mõne eraisiku omandis ainult selle tõttu, et neil õnnestus osta ära teatud maatükk. Ja nad maksavad ära riigimaksud (jah, riik on end omanikuna kompromiteerinud).
Me ei oota looduselt armuande – inimene-kangelane, kes paneb jõed teistpidi voolama ja külvab enda järel surma. Kuid selleks, et seda maailma ka meie lastele ja (mesi)lastele jääks, on viimane aeg oma vajadused üle vaadata… Meil ei ole niimoodi edasi minnes varsti enam midagi hingata!
15. detsembril korraldab liikumine Eesti Metsa Abiks (EMA) meeleavalduse Eestimaa loodusliku mitmekesisuse ja metsade kaitseks. Kogunetakse kl 15 keskkonnaministeeriumi ees ning liigutakse kl 16.30 Toompeale. Meeleavalduse programm on tihe ning oodatakse iga inimest, kellele läheb vähegi korda meie looduse mitmekesisuse tuim muutmine halvenemise poole.
