Epp-Leen Kalda omandab teadmisi proovimise kaudu

Stina Andok / foto: Siim Solman.

Alu neiu Epp-Leen Kalda krooniti viis aastat tagasi Miss Raplamaa tiitliga. Vahepeal ka teleekraani vahendusel meile tuttavamaks saanud Epp-Leen on tänaseks tagasi kodukanti elama ja töötama jõudnud.

Uurisime, mida mäletab ta missivõistlustest ning millist rada mööda on ta jõudnud praegusesse hetke.

Kuidas sa üldse sattusid missivõistlustel osalema?
Eks ma ikka käisin varem külalisena ja vaatasin, et nii suur ja lahe üritus. Natukene oli esinemispisikut ka sees, tahtsin ennast proovile panna. Seda enam, et tuttavad ja sõbrannad osalesid. Teadsin, et seal tehti toredaid asju, käidi põnevates kohtades.

Mis sul kõige eredamalt meeles on sellest ajast?
Algusest on laager hästi meeles, kus midagi veel ei teadnud ja kedagi ei tundnud. Olime eemal kõigest, käisime trennides. See on millegipärast kõige eredamalt meeles, kuigi oli ka säravaid persoone ja kohti, kus käisime hiljem.

Kas sul tekkis millalgi protsessis osalemise jooksul tunne, et võiksid konkursi võita?
Kõrvaltvaatajana, kui ennast ei arvesta, oleks ma pannud veel teisigi tüdrukuid etteotsa. Mingil määral kujunes kuidagi nii, et osa sai rohkem hääli sotsiaalmeedias.
Mul on eriti hästi meeles see, et enne veel, kui võistlusele läksin, ütles mulle üks tuttav, et kui sinna osalema lähed, pead iga hommik endale sisendama peegli ees, et ma olen võitja. Ma ei teinud seda teadlikult, aga samal ajal justkui mentaalselt valmistusin võitma. Mõtete külgetõmbeseadus toimib minu meelest väga hästi.

Üks huvitavamaid hetki finaalis on küsimuste voor. Kas sa mäletad, mis küsimus sulle sattus?
Mäletan oma küsimust. Kalle Palling küsis minult. Mingil määral anti teada ka, mis need küsimused olid, ja ma tean, et see küsimus muutus päris kõvasti seal lava peal. Võib-olla poliitikule kohaselt ta küsis teistmoodi ja andis vastuse ka kohe ette. Ta küsis midagi ambitsioonide kohta, kelleks ma saada tahan, ja tegi märkuse, et kas tahaksin saada poliitikuks või midagi sellist. Ma mäletan, et ütlesin, et väiksena tahtsin saada kindlasti õpetajaks, kuna mu mõlemad vanaemad olid õpetajad, edasi ta juba vastas minu eest.

Teine põnev osa on kahtlemata talendivoor. Olen oma 2013. aastal missivõistlustest kirjutatud artiklis maininud, et üks kahest meeldejäävamast etteastest oli sinu monoloog A.H. Tammsaare teosest „Ma armastasin sakslast“. Seda väga sageli ei näe sellel võistlusel, enamasti ikka proovitakse tantsida või laulda.
Ma mõtlesin ka alguses, et peaks tantsu- või pilliõpetaja leidma. Otseselt sellist hobi ei olnud, et käiks kuskil tantsimas või laulmas. Monoloog tuli tänu laagrile, kus meid juhendas Juss Haasma. Tema haaras minu mõttest kinni. Olin kooliajal käinud proosatekstide esitamise võistlustel. Tõin selle välja, et olen seda teinud, aga ei ole suurena samas kunagi näiteringis käinud. Ta hakkas mõtlema, kuidas ja mis see võiks olla. Ma sain temalt kuidagi nii palju tuge, kuna ta on ise näitleja ja oskas mind õpetada paremini. Kuna talle see mõte meeldis, siis ma arvan, et tänu sellele ma seda tegingi.

Kuidas sa ise oma etteastega rahule jäid?
Seda on päris keeruline öelda. Kui ma oleksin klaverit õppinud klimberdama, siis ma ei oleks võitnud seda võistlust, ma arvan. See, mis ma tegin, olingi nii teistsugune, aga ikkagi samas piisavalt minulik, selline sõnadega mängimine. Muidugi, kui ma vaatan seda lindistust – ma ei ole seda küll ammu vaadanud, aga mõned korrad olen näinud -, on mõned kohad küll sellised, et päris piinlik ja naljakas on, aga see on ikka nii.
Ma ei tea, kas keegi kunagi on üldse midagi sellist teinud. Sellepärast ma olin ise ka veidi ebakindel, kuidas inimesed üldse viitsivad kuulata nii pikka teksti. Kuskil oli kirjas, et ajakirjanik oli märganud, kui inimesed hakkasid haigutama ja kihelema. Ma tean, et see kõigile kindlasti ei meeldi, aga minu meelest on just põnev, et on muid asju ka peale tantsimise ja pillimängu. Meie aastal tegi üks tüdruk näiteks hüppenöörikava, hobidest käis läbi ka võrkpall ja üks rallifänn oli. Juss Haasma ütles, et võtke midagi muud ja erinevat ja julgustas meid.

Mis pärast võitu edasi sai? Tuli reis Türki…
Jaa, see oli muidugi tore auhind, aga ma arvan, et kogu selle protsessiga ei saa seda võrrelda. Ma käisin hiljem veel moeshowdel, intervjuudel ja pildistamistel. See kõik andis emotsionaalselt ikkagi kõige rohkem, kuigi ka auhinnakott oli päris suur. Sõpru sain sealt. Siiani otseselt enam ei suhtle, oleme kõik erinevates kohtades, aga sellel ajal ja paar aastat pärast seda üsna tihedalt suhtlesime võistlejatega omavahel.

Seega sa ei kahetse, et osalesid?
Ei, ei, ei. Isegi, kui ma ei oleks võitnud. See võit oligi Türgi reis, aga see ei ole nii oluline. Ei kahetse mitte midagi.

Mis on selle viie aasta jooksul siis toimunud? Sa olid 19, kui võistlustel osalesid. Kas läksid ülikooli õppima?
Läksin Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Bakalaureuse lõpetasin ära ja magister on pooleli, seisab veel natuke.

Miks just õigusteadus?
Olla kas advokaat või kohtunik, see on selline amet, mis tundub prestiižne. Filmidest vaatad, et põnev ja igasugu seiklused toimuvad. Eks ta umbes sellisest mõttest tuligi. Mul ei olnud mitte mingit kokkupuudet, ma ei olnud käinud kuskil töövarjuks ega midagi, ei olnud läbinud kursust, koolis ei õpetatud õigust. See tuli pealiskaudse huvi tõttu ja kuna mind huvitavad ühiskonnateemad, siis mõtlesin, et peaks seda õppima.

Ja kuidas sa nüüd tunned? Mille poole sa püüdled sel alal?
Ma tahan teadmisi saada asju proovides. Ma sain õppimise käigus teadmise, läbi igasuguste praktikate, et ma pigem ei tahaks ennast siduda advokaadi elukutsega. Ma leidsin, et mul ei ole huvi olla kogu aeg kursis uute kohtulahenditega, uurida seadusi päevast päeva. Sain aru, et see maht, mida peaks iga päev hoomama, on liiga suur. Mulle meeldib teha teisi asju ka. Ma nägin seda oma kursusekaaslastest, kes olid juba tööl kuskil. Neil oli päris raske ja kõrvaltvaatajana tundus see nii ebameeldiv. Mõtlesin, et ma ei taha sellist elu. Muidugi praegu ma ei tea, mida ütlen kümne aasta pärast.
Pärast bakalaureuseõpet ma ei teadnud, mida edasi teha. Mõtlesin veel natukene õppida. Esimene aasta läks väga hästi, tegin ka juba teise aasta asju, aga see koormus oli nii suur, nii raske oli. Võib-olla ma ise seadsin endale ka liiga kõrgeid eesmärke. Esimese aasta lõpus tekkis selline tunne, et ma kuidagi ei suuda kooli lõpetada. Esimese aasta lõpus pannakse paika lõputöö teemad, lõpp tundus liiga lähedal ja ma ei olnud selleks veel valmis. Võtsin akadeemilise puhkuse.

Kas sul on valitud mingisugune tegevusvaldkond, millega tahaksid õigusteaduses edasi tegelda, või on näiteks midagi, mis sa kindlasti teha ei taha?
Sellist asja ei ole. Mul on juba keskkooliajast peale olnud suhtumine, et ma tahan kõikides asjades olla väga hea. Ilmselt see natukene lõpuks kätte maksiski. Koormus läks liiga suureks, ei suutnud valida seda, mis mulle meeldib.

Oled täiuse poole püüdleja?
Kahjuks küll, jah. Juhtub ikka nii nagu juhtub, mingid piirid on kuskil ees. Oleks võib-olla valinud mingi täpse valdkonna, oleks kuidagi suutnud tänaseks sinnapoole minna.

Aega veel on. Nüüd sa oled aga Raplas kriminaalhooldusametnik. Kuidas sa siia sattusid?
Nägin töökuulutust, mõtlesin, eh, imelik töökoht. Kõlab väga karmilt. Kujutasin erinevaid asju ette, mõtlesin, et sinna ei lähe. Ma ei olnud varem sellisest asjast kuulnudki. Mingi aeg tekkis see kuulutus uuesti. Ja kuna selleks ajaks oli mul juba selge, et ma ei lähe sügisest edasi kooli, siis mõtlesin, et proovin. Läksin kohale, vaatasin, mis saab, ja seal ma nüüd olengi peaaegu pool aastat.

Kuidas tundub?
Väga tore. Tegelikult on see väga huvitav töökoht. Mulle meeldib eriti sotsiaalne pool, inimestega suhtlemist on rohkem kui näiteks advokaadil.

Sa elad nüüd ka jälle Raplas. Kas see teadmine on sul alati olnud, et tuled siiakanti tagasi?
Ei. See mõte tekkis kuskil ülikooli kolmandal aastal. Siis oli selline tunne, et tahaks tagasi tulla. Ma kindlasti ei mõelnud, et tulen Raplasse elama, kui olin gümnaasiumis. Nüüdseks olen aru saanud, mis mulle meeldib, mis Rapla juures meeldib ja missugust elu ma tahan.

Mis see on, mis sulle Rapla juures meeldib?
Võib-olla on need sellised mugavusasjad. Mulle meeldib, kui mul on rahulik tööle minna, et ma ei pea tööle minekuks kulutama aega, närve. Kui ma Tallinnas elasin, tulid inimesed vastu pahurate nägudega. Ma ei taha elada kuski Mustamäe paneelmajas ja käia sealt väljas üksnes tööl ja poes. Õhku tahtsin enda ümber rohkem.

Millised on sinu hobid? Osalesid mõni aeg tagasi telesaates „Eesti parim pagar“. Ma saan aru, et küpsetamine on see, mida sulle meeldib teha?
Jah, see on küll see, mida mulle meeldib teha. See tuli sellel ajal rohkem mängu, kui oli bakalaureuse lõpp, kui oli rohkem aega kodus olla ja küpsetada. Elasin muidu Tallinnas, aga tulin vahepeal koju ja tegin vabade päevade puhul küpsetisi. Tegelikult olen kogu aeg, juba üsna väiksest peale küpsetisi teinud ja köögis ema kõrval olnud, tundnud huvi selle vastu. Nädalavahetusel on ikka mingi kook laua peal meie kodus.

Harrastusest tekkis soov minna konkursile osalema?
Eks see oli jälle natuke see esinemissoov. Ma tean, et ma ei olnud siis täiuslik küpsetaja, mitte midagi sinnapoolegi. Kui olin varem seda saadet vaadanud, tundus see nii põnev. Antakse mingid asjad ette, hakka muudkui tegema.
Osa ülesandeid oli ette teada, aga retseptide kinnitamisaeg ei olnud pikk. Mäletan, et ükskord lõpetasin just praktikaga, kui sain teada, et paari päeva jooksul tuleb retseptid ära saata. Siis need paar päeva vorpisin mitu küpsetist päevas.

Mis sa sellest kogemusest kaasa võtad?
Kui ma seda kogemust meenutan, siis tuleb esimese asjana meelde närvikõdi. See oli väga pingeline. Ma ei tea, kas mu elus on olnud üldse nii intensiivset ja pingelist olukorda. Seesama päev, kui mind saatest välja saadeti, tundus küll, et nüüd aitab, ma ei suuda rohkem vastu pidada. Sinnamaani oli muidu kõik hästi. Pinge oli ikka, aga kui olid teada saanud, et kõik on hästi läinud, siis oli tuju hea. Õppisin sealt meeletult palju asju küpsetamise kohta. Meil on nüüd oma tugiringkond, kui kellelgi on midagi küpsetamisalast vaja teada.

Mida toob tulevik?
Hetkel on Raplas hea ja plaan on jätkata kriminaalhooldusametnikuna töötamist. Mis edasi saab, seda ma veel öelda ei oska. Võib-olla avastan jälle midagi, millest ma veel praegu midagi ei tea.