Vigala vallavanem Priit Kärsna on keskkonnaministeeriumi töötajatega juba kuid peamiselt pakendite sorteerimise teemal kirjavahetust pidanud.
Küsimustest ja neile seni saadud vastustest kirjutas Raplamaa Sõnumid 21. oktoobri lehes, sellele loole vastas keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek eelmises lehenumbris.
Kuna Kärsna arvates sisulisi vastuseid tema küsimustele ei ole antud, oli ta saatnud täpsustavad küsimused keskkonnaministeeriumi asekantslerile Harry Liivile. Nädal hiljem saabunud vastusele oli asekantsleri asemel alla kirjutanud Peeter Eek, kellele Kärsna oli adresseerinud oma esimesed kirjad. Vastuse koostajateks paistavad aga siiski olevat jäätmeosakonna töötajad Kaili Kuusk ja Marika Siht.
Kärsna tõdeb, et sisulisi vastuseid ei saanud ta selleski kirjas, kuid esimest korda on mõned Kärsna küsimused saanud ministeeriumilt mingigi vastukaja. Kärsna pärib muuhulgas, missuguse seadusesätte alusel ja mis kaalutlustel on keskkonnaministeerium teinud rahandusministeeriumile ettepaneku siduda tulevikus KOV-i jäätmekäitluse korraldamise rahastamine jäätmejaama olemasoluga. Vastuses tõdetakse, et jäätmeseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu on tõesti kooskõlastamisele saadetud. Selles on märgitud ühe tingimusena, et toetus eraldatakse kohalikule omavalitsusele juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil töötab jäätmejaam või on kehtiv leping jäätmejaama teenuse osutamiseks elanikele teistes omavalitsustes.
Töö selles osas alles käib, sest rahandusministeerium leidis, et ei ole otstarbekas jäätmehooldust toetada keskkonnatasudest.
Jäätmejaamade olulisust selgitatakse lõiguga seletuskirjast: „Jäätmejaamad on väga oluline tasand jäätmekäitluses nii selliste jäätmete, mida tekkekohal ei ole logistiliselt alati mõistlik koguda (suurjäätmed: mööbel, uksed, aknad jms), aga eelkõige olmes tekkinud ohtlike jäätmete, aia-pargijäätmete, elektroonikaromude, rehvide, hajaasustuses paberi jms kogumiseks.“
Lisaks on ministeeriumi sõnul riik toetanud jäätmejaamade võrgustiku loomist olulisel määral ning seega on põhjendatud ootus, et neid ka senisest laiemalt kasutatakse.
Üks varem vastamata küsimus puudutas pakendite põletamisele saatmist. Kärsna küsib, mis kaalutlustel aktsepteerib keskkonnaministeerium olukorda, kus Eesti inimesed sordivad tekkekohas välja pakendeid, mis kogutakse eraldi kogumisringidega ja seejärel on de facto pakendiorganisatsioonist MTÜ-le antud vaba voli suunata need pakendid hoopis põletamisele. Ta toob välja, et sisuliselt muudab see kogu sortimistöö ja eraldi kogumise mõttetuks, sest põletusjaamas segunevad pakendid muude põletatavate jäätmetega.
„Pakendimaterjalide liikide põhiselt on pakendijäätmetele pakendiseaduse § 36 lõikega 2 kehtestatud taaskasutamise, sealhulgas ringlussevõtu sihtarvud,“ algab vastus. Siis aga selgub, et põletamine kuulub taaskasutamise hulka, ringlussevõtu alla see siiski ei lähe. Pakendiettevõtjal ja taaskasutusorganisatsioonil tuleb seega esmalt täita seaduses ettenähtud ulatuses ringlussevõtu kohustus. Seejärel võib aga kaaluda pakendijäätmete põletusse saatmist.
Kärsna viitas oma kirjas juba mitmendat korda ka sellele, et jäätmemajanduse korraldamiseks eraldatakse omavalitsustele praegu vahendeid vaid keskkonnatasude kaudu. Eelmisel aastal jäid need tulud näiteks Vigala valla jaoks alla 500 euro.
„Palun esitada ministeeriumi seisukoht, kuidas on üldse võimalikuks osutunud selline olukord, et rahastamine pole vastavuses ülesannetega,“ nõuab Kärsna.
Oma vastuses lubab keskkonnaministeerium, et koostöös rahandusministeeriumiga on välja töötamisel süsteem, kuidas toetada omavalitsuste jäätmehoolduse arendamist. Seejärel viitab ministeerium aga ühele riigikohtu otsusele, millest võib välja lugeda, et olmejäätmete töötlemise puhul on tegemist kohaliku omavalitsuse ühe tuumikfunktsiooniga.
„Seega ei saa eeldada, et kohaliku omavalitsuse üks tuumikülesanne saaks täidetud vaid läbi keskkonnatasude,“ seisab vastuse lõpus.
Katri Reinsalu / foto: Siim Solman
