Raiudes metsi, raiume ka oma kultuuri

Mari Tammar.

17. märtsil toimub kultuuriklubis Baas kontsert-mõtisklus “Raplamaa rabade üminad”, mis toob kokku meie ürgsed loodusmaastikud ja pärimusmuusika. Just sellisel moel kõrvuti ja lõimitult on meie pärimus ja loodusmaastikud olnud meie kultuuriruumis lahutamatult seotud. Kui me aga raiume maha oma metsad, siis raiume läbi ka oma juured ja kultuurilise järjepidevuse.

“Tõenäoliselt on nii tants kui ka laul olnud osa iidsest dialoogist inimese ja looduse vahel,” kirjutab Valdur Mikita. Meenub üks regilaul, milles read: lood mina võtsin lutsu suusta, viisid viidika ninasta, mis räägib sellest, kust lauluvõim pärit on. Ehk loodusmaastikud on meie kultuurilise järjepidevuse ja loomingulisuse kants ja me peaksime hoolitsema selle eest, et ka tulevastel Masingutel ja Pärtidel oleks metsi, kus kondamas käia.
Ameerika poeet ja psühhoterapeut Clarissa Pinkola Estés kirjutab aga oma raamatus “Naised, kes jooksevad huntidega”, et inimese vaimse tervise ja tasakaalu huvides on vajalik tema tagasipöördumine ürgkoju. Selle ürgkodu all ei pea ta silmas kitsalt füüsilist ruumi, vaid seisundit, mille loob kontakt ürgse looduse ja arhailise pärandiga. Meie aju ja psühhika on arenenud aastasadade ja tuhandete jooksul looduskeskkonnas või sellega õlg õla kõrval elades. Kiired tehnilised arengud ja ühiskonna muutused on viinud inimesed aga neile omasest keskkonnast eemale. Meie elustiil võib küll muutuda, aga meie psühhika ei tule sellele järele – tehiskeskkond ja loodusrütmidest erinev elurütm pole lihtsalt meile omane. Selle järjepidev ignoreerimine viib aga varem või hiljem meie tervise (eriti vaimse tervise) tasakaalust välja.
Olgu selleks siis meie looduslikud ürgmaastikud või vaimne kultuuripärand, on nende juurde naasmine meie jaoks üha olulisem rituaal. Need aitavad meil täita ja korrastada oma meeli, saada vajalikku elujõudu ning seljatagust turvatunnet. Kui meil neid varasalvi ja loodusmaastikke enam ei ole, siis ei ulatu me ka enam selle ürgkoduni, kust vajalikku elujõudu, tarkust ja inspiratsiooni ammutada. Oleme siis nagu puud, kelle juured on läbi lõigatud ja kes enam toitaineterikast vett ei saa.
Sellest ja paljust muustki tuleb juttu kontsert-mõtisklusel “Raplamaa rabade üminad”, kus looduse ja pärimuse teemalistesse mõtisklustesse ja muusikasse rändavad matkajuht Romet Vaino ja pärimusmuusik Mari Tammar.
“Ma usun siiralt, et lahenduseks on siinkohal vaimse ühenduse taas sillutamine,” kirjutab loodusest võõrandumisest oma blogis Romet Vaino. “Looduse tõlgendamine, lugude jutustamine ja pärimusliku mõõtme sissetoomine looduskogemusse aitab meil taas leida loodusega seda kaotsi minevat vaimset sidet,” arvab Vaino.
Usun minagi, et loodusmaastikud on olnud meie esivanemate maailmapildis teatud püha ruum, mis on tugevalt seotud nii meie vaimse ja füüsilise tervise kui ka loomingulise produktiivsusega. Me peame neid vääriliselt hindama ja hoidma seda kultuurilist taustsüsteemi, mida nad meile pakuvad.