Helerin Väronen
Rapla kultuuriklubis Baas toimus laupäeval, 17. märtsil kontsert-mõtisklus pealkirjaga „Raplamaa rabade üminad“. Õhtu jooksul jagasid oma mõtteid ürgmaastikest matkajuht Romet Vaino ja pärimusmuusik Mari Tammar.
Regilauludest inspireerituna alustas Mari õhtut muusikaga, tekitades tuulekellaga müstilise ja maagilise õhkkonna. Mari sõnas, et raba pole argine teema me lauludes ja raba ise pole ka argine maastik. Sinna mindi mingi põhjusega, kas siis jahile, marjule, sammalt või turvast tooma ja vahel harva heina tegema.
Rabade ja soode sõnu on kasutatud kauguse määratlusena. On ju meile teada, et näiteks kadri- ja mardisandid tulid rabade ja soode tagant. Kuid läbi selle maastiku oli vaja siiski saada ja nii tekkisid neile ürgmaastikele talveteed ja ka püsiteid. Ja oli neidki, kes läksid rappa ka ilma teeta. Mõned neist jäidki rappa…
Rabade ja soodega seostuvad igasugused maagilised nähtused. Näiteks rändavad järved ja salapärased linnad. „Salapärane loor rabade kohal teeb rabade tunnetuse kaheseks. Ühtaegu on nad huvitavad, teisalt hirmutavad,“ sõnas Mari. Veel enne Rometile sõna andmist luges Mari loo, kuidas kunagi oli veepuuduse ajal Atla rabast sealsest allikast vett käidud toomas. Rabad on olnud meie kultuuriline aluskiht, justkui allikad, millel janu kustutada, ja samasugune aluskoht on Mari arvates regilaul.
Romet alustas oma juttu rabadest sellega, et rääkis, kuidas tema rabas käib. Talle meeldib minna rappa sellisest kohast, kus laudteed pole. See tundub justkui hirmutav, kuid Romet sõnas, et selline kogemus on tegelikult väga vabastav. Teatud ohutunne käibki rabas käimisega kaasas.
Raba pakub midagi igale meelele
Rabade tekkimisest andis Romet väikese ülevaate. Ta on endamisi mõelnud, et need augud, mille jääaeg tekitas ja kuhu sood ja rabad on tekkinud, on justkui armid ja turbakiht selle armkude. Romet sõnas, et Raplamaa rabade puhul on huvitav, et need paiknevad hajusalt külade ja asulate vahel ja üks nii-öelda jääaja küünistusjälg jookseb diagonaalselt läbi maakonna.
Romet üritas oma jutuga edasi anda meelelist märkamist, kuidas tema rabamaastikku näeb. Esimeseks meeleks, millega maastikku tajuda, on nägemine. Rabamaastik on minimalistlik, lihtne ja hoomatav. Seal on rohkem märgata ka muidu märkamatut mikromaastikku.
Rabamaastik on haavatav müra suhtes. Levinuim hääl seal on tuule kahin männilatvades. Kuid talvisel ajal on kuulmismeel rabas näljas. Maitsemeelele on rabal pakkuda erinevaid marju ja haistmismeel tunneb rabas enamasti sookailu lõhna. Ära ei saa unustada ka kompimismeelt, mis tajub jalge alla jääva maapinna õõtsumist.
Viimaseks tajumise osaks oli kõige sürreaalsem käsitlus. „Mis puudutab sisemaailma, siis tõlgendatakse seda erinevalt. Me ei näe maailma sellisena, nagu see on, vaid sellisena, nagu me ise oleme. Igalühel on oma filter vahel,“ sõnas Romet.
Romet sõnas, et rabamaastikul on inimpsüühikale märkimisväärne mõju. Ebakindlal maastikul tekivad ohureaktsioonid, fantaasia hakkab tööle, tekivad mõtted, mis jäävad argipäevamõtete horisondi taha.
„Raba sunnib aeglustama. Tuleb lasta asjadel minna. Usaldada maastikku ja oma vaistu. Maastik annab juhiseid, kuidas käituda ja toimida nii, et saada maastikust võimalikult palju kätte. Aeglustamine süvendab ruumi. Rabaservades hingamise rütm muutub. Raba esitab väljakutse. Meie mõistus on alateadlikus dialoogis maastikuga. Raba on teraapiline koht,“ rääkis Romet.
Tark ja salapärane
Mari lisas juurde, et teda on õpetanud maastikku sisemise silmaga vaatama Mikk Sarv ja Jüri Metssalu. „Maastikud kõnelevad meiega, kui me võtame aja neid kuulata.“ Mari rääkis ka teisenenud meeleseisundist ja arvas, et meie esivanemad käisidki enamasti sellises meeleseisundis ringi, mis lasi neil näha seda, mis muidu oli nähtamatu. Nii et rahvapärimuses olevad kohavaimud ja rabalinnad ei pruukinudki olla väljamõeldised. Sood ja rabad on olnud ka läbi aja pühad paigad, kus see teine ilm on lähemal, uksed sinna on rohkem lahti. „Raba on teatud mõttes nagu ürgkodu, kogeme ürgkogemust. Rabas on püha aeg ja raba on püha koht.“
Rabade saladuslikkuse kohta sõnas Romet, et raba on hea konserveerija, nii füüsiliste objektide kui ka ajastu hinguse suhtes. Raba tõmbab kümne küünega enda rüppe, kuid kadekopsuna endale saadut välja ei anna. „Kui üritada rabale anda inimese võrdkuju, siis see on vana memmeke, kes võib anda vihjeid oma tarkusest, kuid jääb salapäraseks.“
Õhtu lõpusõnades ütles Romet, et kuigi palju sai räägitud minevikust, on tegelikult see rabade saladuse loomine jätkuv protsess. Ta ise on sellele näiteks kaasa aidanud taskunoa kaotamisega Soomaa avarustesse. Teine lõpumõte oli Rometil see, et huvitav on jälgida, kuidas rabade maine on muutunud. Märgalade olulisust mõistetakse aina enam.
Mari, kes õhtu jooksul rabast laule laulis, sõnas, et paljutki jäi veel laulmata ja seda, mida avastada, on veel palju. Õhku visati ka mõte, et ehk ühel päeval kuuleb neid salapäraseid lugusid maagilistest linnadest, rabas elavatest näkkidest ja seal leiduvatest varandustest päriselt kusagil rabaserval.
