Me oleme see, mida me oleme lugenud

Stina Andok / foto: Stina Andok.

Külaülikooli selle hooaja viimase loengu pidas kirjandusteadlane Rein Veidemann teemal „Lugemise kunst“.

Veidemann alustas loengut, öeldes, et lugemine on selline kunst, mis on kõigile kättesaadav, kel on silmad ja kõrvad. „Isegi kui silmad alt veavad, on meil kõrvad, nii saame ikka lugeda,“ ütles ta. Ta selgitas oma sõnu, öeldes, et lugemine on kuulamine ning üksteist kuulates oleme ühtlasi ka lugejad. Lugemisest kui kunstist rääkides ütles ta kohe loengu alguses välja selle loo moraali. Nimelt tõdes teadlane, et mis tahes jutustusel on alati moraal: „Lugemise kui kunsti sõnum on selles, et see on kunst, mis on kõigile kättesaadav. See kunst ei sõltu ande olemasolust nagu paljud teised kunstid.“
Veidemann rääkis seejärel, et lugemise kunsti eripära on, et see on suunatud lugejale endale. Iga lugeja viljeleb seda kunsti, rikastub võimaluste maailma poolest. Iga lugemine on kohtumine teise maailmaga, mis on alati võimalik. Ta ütles: „Küllap olete kuulnud ütlust „kunst kunsti pärast“, prantsuse keeles art pour l’art. Lugemiskunst on niisugune.“ Kirjandusteadlase sõnul võib ka lugemiskunstiga nakatada järeltulijaid, nii nagu on kirjanike ja muusikute dünastiad.
„Lugemise kunstis kohtuvad tarkus ja tõde,“ ütles Veidemann. Ta meenutas, kuidas tema sõber, ajakirja Looming legendaarne toimetaja Asta Põldmäe ütles kord, et kui lähed püüdma ilu, saad tõe peale kauba. „Lugemisega on samamoodi,“ veenis loengupidaja. Kuid nagu iga kunst, vajab ka lugemise kunst õppimist. Õpitakse aga eeskujude najal.
Veidemann meenutas meile tuttavat ütlust „inimesed on seda, mida nad söövad“ ning arendas seda mõtet edasi, öeldes, et inimesed on seda, kuidas nad end väljendavad ja veelgi enam: „Me oleme paljuski seda, mida me oleme lugenud ja mida me loeme. Loetu sadestub meie identiteetides. See on meie olemise üks ehituskividest.“ Me rakendame loetut ümbritseva ja ka enese teadvustamisel.

Ühine lugemiskogemus

Kirjandusteadlane arutles eestlaste ühiste lugemisüksuste olemasolu üle. Ta mõtestas, et eestlaste kui lugeva kogukonna igavik sõltub paljuski keele olemasolust, aga ka ühisest lugemiskogemusest. Veidemann rääkis, et ühtesid ja samu teoseid peab eestlastest olema lugenud selline kriitiline mass, mille põhjal sünnib elav tagasiside.
„Meil peab olema teatud hulk teoseid, mida me kõik oleme lugenud. Koolis või omal käel,“ ütles ta.
Ta tõi välja, et kooli kohustusliku kirjanduse tavad on muutumas ja üha enam lastakse õpilastel endil valida, mida nad loevad. Veidemann väljendas aga tugevat veendumust kohustusliku kirjanduse vajalikkuses ning väljendas seejuures ka usku, et on võimalik ka kõige n-ö igavamad teosed erakordselt põnevaks õpetada.
Veidemann puudutas ka tänapäeva ühiskonna murekohta. Nimelt seda, et kuigi loetakse palju, ei loeta mitte raamatuid, vaid ekraane, piktogramme, fragmente. Probleem on ka see, et ei osata eristada olulist vähem olulisest. Ta tõi välja veel ka lugejaskonna nišistumise, mil igaüks loeb, aga omaette ja oma asja, sealjuures on valikud, mida lugeda, juhuslikud ja pealispindsed.
„Paradoksaalsuse teine pool on see, et Eestis ei ole mitte kunagi olnud sellist olukorda, mil avaldatakse nii palju kirjandust,“ tõdes ta. Veidemann tõi välja, et normiks on kujunenud näiteks see, et igal aastal avaldatakse 800 eri nimetusega lasteraamatut. „Oleme olukorras, kus inimesed võivad oma blogipostitused raamatuks vormistada,“ ütles ta. Kirjandusteadlase hinnangul oleks aga vaja tõeliselt ilusaid raamatuid, et tunda end lugemiskunstnikuna.
Optimistlikul toonil lõpetades ütles Veidemann, et lugemiskultuur meie eestikeelsetes koolides saab siiski kindla aluse, et säilitada oma positsiooni sel määral, et kui me mõnda aega tagasi võisime öelda, et oleme raamaturahvas, võime praegu öelda, et vähemasti osatakse meil kirjandust hinnata.