Iga tegu loeb

Haldi Ellam.

Käisin lastega rannas, tuntud sadamalinnast mõne kilomeetri kaugusel, teest paarsada meetrit eemal. Kõigepealt ei suutnud ma ära imestada, millise kiiruga lapsed mere äärde jooksid. Seejärel pani mind imestama, millise innuga nad rannaklibu seast huvitavaid kive ja teokarpe otsisid.
Vastutuules rannast tagasi tulles oleks tuul tüdruku minema puhunud, kui tal poleks taskud kive täis olnud… See oli nende jaoks meeldejääv rannaskäik ja näha oli, et nad nautisid seal iga hetke ja ütlesid, et suvel peame kindlasti sinna tagasi minema!
Meri ja rand on lapsepõlvest saadik ka minule märkimisväärselt kutsuvalt ja ahvatlevalt mõjunud. Olen samasuguse õhinaga, nina maas, igasugustes randades kive ja teokarpe otsinud ning kõige erilisemaid oma kollektsiooni kogunud. Seekord aga tundsin end erinevalt.
Lasin lastel kive otsida, aga ise pöörasin tähelepanu prahile, mida siin-seal vedeles. Laps (8-aastane) tõi mulle imestunult vahtplastitüki, teades, et mereloomad ja linnud ajavad need sageli toiduga segamini ja söödud plast toob neile sageli hukku (Vaadake filmi „Plastic Ocean“!).
Et rannas oli samal ajal näha ka veelinde, mõtlesin, et ei saa neid vahtplasti tükke sinna jätta, sest kes teab, kas ma sinna randa kunagi uuesti satun ja kui ei satu, kes need minu asemel ära korjaks. Seega korjasin seekord kivide asemel plasti, kuni taskud täis said. Lisaks plasti täis taskutele olid mul tee äärde pargitud autoni jõudes käes katkine kummilohv, klaasipesuvedeliku kanister, mitu õllepurki ja pudelit. Viisin oma saagi lähima poe prügikasti. Mõistsin, et edaspidi loodusesse (või üldse kodust välja) minnes pean alati koti kaasa võtma ja prügi korjamisest pääsu pole, ja et puhast loodust, mida mina oma lapsepõlves nautida sain, meil ja meie lastel enam ei ole.
Olen varem prahti korjanud rabades, järvede ääres, teede äärest, olnud tunnistajaks, kuidas iga kohvi kaasa müüva bensiinijaama ümbrus kubiseb autost välja visatud kohvitopsidest, näinud metsades kütusekanistreid, õlitünne, prahikotte, autoaknaid ja RMK telkimiskohas järves ulpimas 5-liitriseid veepudeleid.

Kelle süül ja mis põhjusel on see kraam metsa, järve ja rabasse sattunud? Millised inimesed viskavad klaasipesuvedeliku kanistri auto aknast välja? Millised inimesed käivad rannas õlut nautimas ja viskavad purgid sinnasamasse? Kes jätab metsa äärde õli täis tünni?
Isegi mu kaheaastane laps märkab prügi maas vedelemas ja tahab selle kohe prügikasti viia. Mina küll kahesena selliste probleemidega tegelema ei pidanud! Millise maailma oleme oma lastele jätnud!? Millal me sellest ükskord aru saame, et nii palju asju on meie süül valesti ja niimoodi edasi minna ei saa?
Olen kohanud mõtteviisi, et üksikindiviidist ei sõltu midagi ja tõelised saastajad elavad üldse arenguriikides, selline saastamine meid ei puuduta. Samas on iga looduses vedeleva sodi hülgamisega hakkama saanud vähemalt üks (täiskasvanud) inimene, olenemata riigist ja rahvusest. Iga inimene ja iga tegu loeb! Seekordse pooletunnise rannaskäigu tulemusena on natukenegi vähem plastiprügi, mis võiks mõne linnu või looma kõhtu sattuda. Võtke ka ise järgmine kord loodusesse (ja ka kodust välja) minnes prügi korjamiseks kott kaasa, saate vähemalt natukenegi oma pettumust vähendada ja mõne elu päästa!

Lisaks soovitan iga meie kätte sattuva eseme osas mõelda, mis sellest edasi saab, kui meil seda enam vaja pole. Kas see ulbib hiljem kuskil meres, ummistab mõne linnu või looma sisikonna, jääb mõne linnu või looma külge kinni, mürgitab meie vett, õhku ja pinnast… Kas meil on üldse seda vaja?
Ja kui on, siis hoolitsegem selle jäätmeks muutudes selle eest, et need satuvad õigesse kohta, kus need loodusele kahjulikult ei mõju!