Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Miss Raplamaa 2018 on Anni Velks, Raplast pärit 20-aastane neiu. Ta on õppinud sisekujundust ja naudib loomingulist meisterdamist, siseviimistlustööde tegemist, õmblemist ja ürituste korraldamist. „Iseloomult olen väga kohusetundlik, usaldusväärne, hooliv ja kaitsev – seda eriti enda lähedaste suhtes,” iseloomustab ta ennast.
Pressimissi tiitel kuulub sel aastal Maris Maasalule. 18-aastane Rapla linnast pärit neiu õpib Vesiroosi gümnaasiumi 12. klassis meedia-ühiskonna suunal. „Aktiivse ja ettevõtliku neiuna väldin rutiini ning pigem meeldivad mulle uued väljakutsed, seiklused ja muutused,” ütleb ta enda kohta.
Kutsusime mõlemad noored naised esmaspäeval Raplamaa Sõnumite toimetusse, et uurida, milliste tunnetega nad missikarussellilt maha astuvad.
Kuidas tuli otsus missivõistlusel osaleda? Kui palju te üldse varem Miss Raplamaast teadsite?
Anni: Olen mitu aastat mõelnud osalemisele, kuid sel korral oli lõpuks õige tunne ka. Ma oleks võinud kolm aastat tagasi juba tulla, aga ootasin, kuni tundsin, et teeksin selle kolm kuud missikooli ilusti ära.
Maris: Minul samamoodi. Juba kaks aastat tagasi oleksin võinud tulla, aga miskipärast lõin ikka kahtlema. Nüüd oli väga õige aeg selleks. Keegi tagant tõukama ei pidanud.
Anni: Miss Raplamaa reklaam on päris hea. Iga aastaga on see aina paremaks läinud ja tekitab isu osaleda. Vaatasin juba eelmisel aastal, kus tüdrukud käia said ja milline show finaalüritusel toimus.
Eelvoorule järgnes kolm kuud missikooli. Milline tegevus või kohtumine kõige eredamalt meelde on jäänud?
Maris: Kõige eredamad on kohtumised inimestega. Eelvoorus loeti ette hulk erinevaid kohtumisi ja see tundus hirmutav. Mida me räägime, kuidas me räägime? Esimene kohtumine oli kõige raskem. Kohtumine JCI Ettevõtlike Noorte Kojaga oli avapauk meile kõigele. Istusime terve päeva ja kuulasime. See koolitas meid päris hästi.
Anni: Ega me ei tea, kuidas ilma selleta oleks olnud, aga meile tundus, et pärast seda olid kõik tüdrukud palju rahulikumad. Päeva lõpuks olid kõik tegutsemistahet ja julgust täis. See oli väga hea. Missikooli ajal oli nii palju meeldejäävaid käimisi. Kasvõi pildistamine lennujaamas.
Maris: Ühte üksikut on tõesti raske välja tuua, sest kõik oli väga huvitav.
Teie graafik oli tihe ja saite teiste tüdrukutega palju aega koos veeta. Kas vahepeal jõudis väsimus ja tüdimus ka peale tulla?
Maris: Mitte kordagi. Pigem mõtlesin, millal järgmine kohtumine on.
Anni: Just. Oleks võinud veel tihedam olla. Mina lõpetasin veebruaris kooli ja mul oli teistega võrreldes rohkem aega. Mõtlesin pigem, et missikooli oleks veel asju saanud mahutada. Samas muidugi ei oleks liiga palju lisandusi ka kuigi hea olnud, sest paljud tüdrukud peavad koolis ka käima.
Maris: Meil oli lõpus paar kleidiproovi, mis tulid ootamatult. Nende pealt oli kohe näha, et pikalt planeeritud asjad kulgesid sujuvamalt. Üldiselt oli kõik väga hästi korraldatud, sest meile anti sisuliselt detsembri lõpus terve missikooli graafik kätte ja me teadsime kellaajaliselt, kuhu läheme.
Anni: Pigem oli minu hirm, et me ei saa omavahel läbi. Kartsin, et ühel päeval tekivad kasvava pinge ajel vaidlused. Lõpuks ei läinud me mitte kordagi omavahel tülli. Kuni finaali lõpuni olime sõbrad, kallistasime ja toetasime üksteist.
Maris: Mulle tundub, et meie aasta kümme tüdrukut olid küll väga erinevad, aga klappisid kohe algusest omavahel väga hästi.
Räägime siis finaalüritusest ka. Mis tunnetega reede õhtul magama läksite?
Anni: Mul ei olnud üldse hirmu. Mõtlesin nädal varem, et kindlasti pabistan nii palju, et ei saa korralikult magada. Tegelikult magasin hoopis laupäeva hommikul sisse. Uni oli väga hea. Närv ei tulnud mitte kordagi sisse ja seda ütles enamik teisi tüdrukuid ka.
Maris: Kartsin samamoodi, et juba reedene päev saab väga väsitav olema ja magamine on häiritud. Reedel läksin täitsa rahulikult magama. Otseselt närvi ei olnud. Väike ärevus tuli sisse umbes pool tundi enne finaali algust, kui rahvas saali kogunema hakkas. Aga see oli pigem selline hea ootusärevus.
Anni, sa õppisid kolme kuuga trummide mängimise selgeks. Miks sa talendivooruks just sellise valiku tegid?
Anni: Mõtlesin tükk aega, mida teha. Alguses mõtlesin, et stand-up oleks lahe viis inimesi lõbustada ja kaasa tõmmata. See mõte jäi kuidagi soiku ja täiesti ootamatult tuli idee trummid ära õppida. Olin algklassides kunagi mõelnud neid õppida. Hakkasin erinevate inimeste käest uurima, kuid juhendaja leidmine oli päris raske. Inimestel lihtsalt polnud aega. Lõpuks leidsin Ergo Pajuvälja, kes tahtis kaasa teha ja õpetada. Korra nädalas käisime koos ja ülejäänud aja harjutasin üksinda oma garaažis. Tegelikult olen väga õnnelik, et trummid ära õppisin. Nüüd mõtlen, et tahaks veel õppida.
Tantsukavaga aitas mind eelmise aasta võitja Grit Tarvis. Teadsin, et ta annab trenne ja pöördusin tema poole. Nii me kaks asja talendivooruks kokku panimegi.
Maris, lugesin, et sa oled 13 aastat kooris laulnud. Sul ei olnud vist kuigi pikalt vaja mõelda, millise talendiga sa lavale astud?
Maris: Ma tegelikult mõtlesin midagi uut ära õppida, aga kartsin, et ei jõua. Tahtsin midagi kitarriga teha, sest olen seda kunagi aasta õppinud. Siis leidsin aga väikese Elisabet Ööpiku, kellega finaalis koos esinesime. Käisin ise Thea Paluoja juures oma plaanist rääkimas ja tema pakkus, et etteaste võiks ka näitlemisega siduda. Piia Põder andis julgust juurde ja nii sidusin oma talendivooru ühtlasi ka Eesti vabariigiga.
„Vitsalaul“ tuli Theaga mõtteid vahetades. Ta hakkas midagi klaveril mängima ja see haaras kohe mu tähelepanu. Nii selle laulu kasuks otsustasingi.
Nüüd tagasi vaadates, milline oli kõige raskem osa missivõistluse juures alates eelvoorust kuni laupäevase finaalini välja?
Maris: Kõige raskem oligi eelvooru hommikul kohale minna. Pärast seda läks kõik lihtsalt.
Anni: Mitte midagi rasket ei olnud. Tahaks ainult veel lavale minna.
Anni, sina võtsid võidu. Tean, et hommikul olid sa Vikerraadio eetris. Milline on sinu graafik vastvalitud Miss Raplamaana lähitulevikus?
Anni: Täna hommikul (intervjuu oli esmaspäeval, 9. aprillil – toim) sain teada, et õhtul lähme Seitsmestesse uudistesse, homme olen Tre raadio eetris. Tean, et saan finaalis kogutud annetused Kingitud Elule üle anda ja kaugemas tulevikus ka Kuldsel Plaadil käia. Eks graafik sõltub ilmselt paljuski mu enda pealehakkamisest. Täna on mulle juba mitu inimest kirjutanud ja tööd pakkunud. Sisustussalongid soovivad minuga reklaami teha. Ma üritan kõikidest pakkumistest kinni haarata ja võtta, mis võtta annab. Aasta pärast pean tiitli juba edasi andma ja mulle tundub, et see aasta möödub väga kiiresti.
Mis on kõige olulisem, mis te sellest kogemusest kaasa võtate?
Anni: Enesekindlust, esinemisjulgust ja teadmisi. Sain enda kohta palju teada. Samamoodi sain palju ka erinevate ettevõtete kohta teada, kuhu varem sattunud polnud.
Anni, sa lõpetasid sel aastal Tallinna Tööstushariduskeskuses sisekujundaja eriala. Miks sa sellise eriala valisid?
Anni: Mul tuli see mõte juba seitsmendas klassis. Kui põhikool lõppema hakkas, uurisin, kuhu edasi minna. Leidsin Tallinna Tööstushariduskeskuse, kust sain nii keskhariduse kui ka kutse. Sealse aja jooksul ei tekkinud mul kordagi tüdimust, mis ehk tavalises gümnaasiumis õppides võib tekkida. Praktika oli alati üldainetega põimitud ja see hoidis asja huvitavana.
Nüüd tahaks samas valdkonnas edasi õppida. Tallinna Tehnikakõrgkoolis on arhitektuuri eriala. Kuna joonestamine meeldib mulle kõige rohkem, siis tahaks seda õppida ja samuti kujundusprogrammid endale selgeks teha.
Sa ütlesid oma tutvustuses, et sulle meeldib asju oma kätega teha. Kuidas sa selle enda jaoks avastasid?
Anni: Olen väiksest peale alati oma emale ise kingitusi teinud. Ma teeks iga päev igasuguseid asju, kui mul neid vaid kuhugi panna oleks. Võib-olla on see natuke mu geenides ka, sest mu vanemate töö on loov ja ehitusega seotud. Ju see sealt tuleb.
Sulle meeldib ka vabatahtlik töö. Kus sind kõige tihedamini kohata võib ja keda sulle aidata meeldib?
Anni: Mulle meeldib loomi aidata. Tallinnas on MTÜ Pesaleidja, kus on põhiliselt kassid. Kolisin pärast põhikooli lõpetamist Tallinnasse ühiselamusse elama. Sellest ajast saati olen ka Pesaleidjas abiks käinud – kasse paitanud, ravinud, koristanud ja teinud kõike seda, mida parasjagu teha vaja on. Ma olen selline inimene, kellele meeldib teisi aidata. See tekitab kuidagi hea tunde minus.
Maris, sul on peagi gümnaasiumi lõpetamine ees. Kas missikool koolielu ei seganud?
Maris: Ei seganud. Kool ja õpetajad teadsid, et ma missivõistlusel osalen. Vesiroosi kooli suur pluss on see, et ta oli väga toetav kogu ettevõtmise juures. Seal oldi väga õnnelik, et nende õpilane sellises asjas osaleb ja kooli esindab. Mõnel päeval pidin küll tundidest ära minema, aga kõik sujus tegelikult väga hästi.
Sind võlub Austraalia. Räägi, millal seal käisid ja mis sulle seal kõige enam meeldis?
Maris: Olin seal veebruari lõpus kaks nädalat. Ajaliselt kattus see missikooliga ja jäin mitmest huvitavast kogemusest ilma. Olin juba mitu aastat tahtnud Austraaliasse minna. Mul on seal nimelt sugulased. Tahtsin seda maad ise näha. Kui enne mõtlesin üsna tõsiselt pärast gümnaasiumi vaba aasta jätmisele, siis sain sealt julgustust seda mitte teha.
Hakkasin pelgama, et ehk on pärast vaba aastat raske õpinguid jätkata. Ilmselt saaksin sellega küll hakkama, aga jõudsin selgusele, et eelistan järjest õppida. Austraalia ei kao kuhugi, see on mul hinges. Mulle meeldivad sealsed sõbralikud inimesed ja nende tegutsemistahe, rääkimata kaunist loodusest. Kindlasti vajab see maa pärast kõrghariduse omandamist põhjalikumat avastamist.
On teil suveks plaanid tehtud?
Anni: Otsin praegu tööd. Ma tahaksin tegelikult ühe kuu suvel kuskil soojal maal olla ja proovida seal elamist. Selle ajaga jõuaks oma akud täis laadida.
Maris: Mina lähen suvel kindlasti ülikoolidesse pabereid sisse andma. Arvan, et suurema osa oma suvest veedan ma Kihnu saarel. Mu onunaine ja tema pere peavad seal turismitalu. Olen ka varasematel aastatel neil abiks käinud. Kihnu on mu lemmikkoht Eestis, seal ei teki kunagi tüdimust.
Võtame otsad kokku. Kas julgeksite ka teistel neiudel soovitada missivõistlusest osa võtta?
Anni: Kindlasti. Ma hakkan juba praegu oma väikestele sugulastele rääkima, et kunagi on neil võimalus sellest osa saada. Sa oled eeskujuks ja seda oli juba laupäeval näha, kui väikesed tüdrukud ja poisid mind kallistama tulid.
Maris: Mul samamoodi. Koolis tulid lapsed küsima, kas lava peal oli väga hirmus. Kindlasti on vaja teisi julgustada. Karta pole seal midagi.
