Mis takistab: mugavus, labane rumalus või kuritegelik ükskõiksus?

Tänu enam-vähem talvele, mis üle mitme aja külmutas maa korralikult läbi, elame praegu nagu igikeltsal. Teid katab püdel pori, põhi esialgu veel kannab. Aga tuleb valmis olla – ühel hommikul on see „kelts” kadunud ja kõik, mis teedel liigub, hakkab uppuma.
Põhjatud teed on siinkandis sajandeid teada nähtus. Seegi pole mingi uskumatu avastus, et need teed jäävad raskesti läbitavateks ka pärast seda, kui päike, tuul ja öökülmad on vedela pori kuivatanud. Eriti ohtlikud on niisugused teed kaasaegsetele madalatele sõiduautodele.
See on meie laiuskraadi eripära, et paratamatult tuleb kogu aeg kulutada. Kui ei kuluta teede korrastamisele, siis tuleb kulutada autode remondile. Isegi mustkate ei päästa teede põhjatuks muutumisest, kui teekasutajad on hoolimatud. Ka neid näiteid võib tuua üle Eesti. Üks meile lähimaid on see, kui Keava – Hõreda tee kündsid üles maanteeameti eriloaga Kose kanti ühe teise tee ehitusele kruusa vedanud suured autod. Kui hädakisa kohapeal väga suureks läks, siis reageeriti küll kähku ja lubati lõhutud kohad kiiresti korda teha, aga teadagi, kuidas nende lapitud asjadega on.
Hea näide sellest, et tasuta lõunaid ei ole: ka selle tee silumine õige mitme kilomeetri ulatuses nõuab raha. Isegi siis, kui maanteeamet, kes loa andis, teeb selle „oma kulu ja kirjadega”, tuleb sinna ikkagi kulutada raha, mida oleks hädasti mujale ja muuks vaja.
See on vaid üks näide. Tegelikult on kruusateede olukord pidevalt halvenenud. Peaks ju üsna selge olema, et see ei ole nagu mõne hoone korrashoid, et paned igal aastal mingi konkreetse summa, mille mõistliku kasutamisega saab ehitise ea kas või sajanditesse venitada (sõltub muidugi ka ehituskvaliteedist, materjalidest ja heaperemehelikust kasutamisest).
Teede remondivajadus on erinevatel aastatel erinev. Eelmine suvi kulus võimalusi loova haldusreformi ootuses, pealegi sadas kogu aeg ja teed olid pehmed. Siis tulid talv ja suurvallad. Talv aina külmetas ja sulatas, paisutas ja kahandas ning siis tuli suhteliselt kiire sula, mis tegi kokkuvõttes niigi pehmed ja üleskergitatud teed sellisteks, mille normaalsesse konditsiooni viimine nõuab kordades rohkem raha, kui MKM (majandus-kommunikatsiooniministeerium) täidub anda. Lapselegi selge, et aasta pärast on teed veelgi hullemad ja remont hulga kallim…
Raha ei ole? Kuidas ei ole? Võtke lõpuks süda rindu, unustage poliitika ja jätke ära mõnedki mõttetud projektid (näiteks kas või RB ehitus ja tasuta bussiliinid), mis tulevikus kasu asemel ainult kulusid toovad, ja tehke midagi niimoodi korda, et me kõik võiksime rahul olla.