Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Staažikas europarlamendi saadik ning IRL-i liige Tunne Kelam ütles, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tõehetk saabub siis, kui nad kaasatakse valitsusse. Ta lisas, et valijad peavad neis tõenäoliselt siiski pettuma, sest käredate sõnade taga ei ole näha tegusid. Samas ei kahtle ta, et järgmise aasta Riigikogu valimistel kogub EKRE rohkem parlamendikohti, kui neil praegu on.
Kelam külastas Rapla maakonda reedel, 20. aprillil. Lisaks Märjamaale, Järvakandile ja Inglistele jõudis ta sisse astuda ka Raplamaa Sõnumite toimetusse.
Vestluses Tunne Kelamiga tõusis oluliseks teemaks loomulikult ka tema enda erakonna IRL-i praegune seis. Viimased arvamusküsitlused näitavad selgelt valitsuspartei praegust nõrka positsiooni. Napilt ületatakse viieprotsendiline valimiskünnis. Kelami sõnul ei tuleks arvamusküsitlusi liialt tõsiselt võtta.
Mis märksõnad seostuvad teile Rapla maakonnaga?
Kõigepealt muidugi Rapla ise. Kohila on mulle samuti lähedane. Olen külastanud sealset kooli mitu korda. Mu ema juhatas omal ajal Kohila baptistikoguduse laulukoori ja mu vend Kuldar Sink, kes oli helilooja, kirjutas Kohilas oma esimesed helitööd. Täna lähen veel Inglistele. Aare Hindremäe on suurepärane inimene, kes veab kohalikku külaelu. Ta tutvustab oma uut raamatut.
Isamaa ja Res Publica Liit. Mis pilguga teie seda jälgite, kuidas erakonna populaarsus järjest langeb?
Täna just küsisin paarikümne inimese käest, kas kedagi neist on arvamusküsitluste raames küsitletud. Mitte kedagi ei olnud. Me justkui elame tuhandest inimesest, kelle käest arvamust küsitakse. See ei anna kunagi tegelikku pilti. Eesti poliitmaastikul on mure, et me jõuame kahe suure erakonnani, kellele lisandub üks populistlik erakond, mis läänes on tüüpiliseks saanud. Sellega meil head perspektiivi ei ole. Meil on vaja erakondi, kes ei juhindu tingimata hetkemeeleoludest.
Mind häiris, et eelmine aasta kulges ajakirjanduses sellise tähe all, et millal IRL-i nüüd maetakse. See on nagu kanakarjas, kus nokitakse kõige nõrgemat. Tegelikult on IRL-il 9000 liiget ning lahkujaid on kõigest paarsada. Kõik sõltub sellest, kas on indu ja tegutsemislusti.
Kas te näete praegu IRL-is indu ja tegutsemislusti?
Seda võiks muidugi rohkem olla. Kõikide erakondade probleem on see, et juhtimine taandub üsna kitsale ringkonnale. Liikmeid on palju, aga nad on passiivsed ja nende võimeid ei kasutata piisavalt ära. Meil on vaja vaheldust, et poliitik ei oleks elukutse. Poliitikul peaks olema teine elukutse. See annab võimaluse, et ta ei pea klammerduma Riigikogu koha külge, vaid ta võib rahulikult teha neli aastat ka midagi muud.
Mis puudutab veel arvamusküsitlusi, kas neid ei tuleks teie hinnangul liiga tõsiselt võtta?
Ei tuleks. Kõik taandub ikkagi valimistele. Mitmes Euroopa riigis ei avaldata arvamusküsitlusi kuu aega enne valimisi. See on selleks, et mitte segada valija otsust. Inimesed lähevad paratamatult kaasa eeldatava võitjaga. See võiks olla täiesti tõsine teema – lõpetame vähemalt kuu aega enne valimisi arvamusküsitluste avaldamise.
Kas “vähemalt kuu aega” tähendab, et see aeg võiks olla veel pikem?
Jah, võiks olla ka rohkem. Siis on valijatel rohkem aega lugeda programme ja kuulata kandidaate.
IRL on välja käinud idee pöörduda tagasi algse nime Isamaa juurde. Kas see on mõistlik?
Jah, ma usun, et see läheb läbi. Meil on erakorraline suurkogu suve algul. Ilmselt läheb see ettepanek seal läbi. Ega nimi muuda muidugi parteid, aga nimi on hea motivatsioon, et inimestele meelde tuletada, milliseid püsiväärtusi see erakond esindab. Selleks on rahvusriik.
Kuidas teie näete Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fenomeni? See on elujõuline ja kasvav jõud Eesti poliitikas.
Igal pool Euroopas on protestiliikumine olemasoleva mentaliteedi või seisundi vastu. See on seotud hirmudega identiteedi suhtes, mis globaliseerumise käigus on ähmastunud. Küsimus on, kes seda julgeb välja öelda. EKRE on julgenud seda otse ja üsna rämedalt välja öelda. Minu küsimus on see, et mida nad nende väljaütlemistega teevad. Iga EKRE-taolise erakonna proovikivi on valitsuses olemine. Vaadates teiste populistlike Euroopa erakondade tegevust, siis Austrias on Vabaduspartei jälle valitsuses. Kõik paneb paika ikkagi vastutus ja valitsuses olek.
Protestiliikumine on arusaadav, sest traditsioonilised erakonnad on globaliseerumise ja migratsiooni küsimustes olnud ebamäärased ja ettevaatlikud, ent kodanike hirmud ja mured on reaalsed.
Kas te näete, et EKRE tõus Eestis on samas kontekstis teiste sarnaste parteide tõusuga mujal Euroopas?
Kindlasti on. Tõenäoliselt saavutavad nad järgmistel Riigikogu valimistel rohkem kohti, kuid siiski mitte enamust. Mul on tunne, et kes nende peale panustavad, peavad pettuma. Käredate sõnade taga ei ole näha tegusid.
Ja nagu te ütlesite, saabub tõehetk siis, kui see erakond võetakse valitsusse.
Jah.
Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust. Kas nad lähevad või jäävad?
Keegi ei tea. Seis on sama nagu Jonathan Swifti raamatus “Gulliveri reisid”. Kui Gulliver sattus liliputtide maale, seoti ta tuhande nööriga maa külge kinni ja ta ei saanud liigutada sõrmegi. Suurbritannia on samas seisus.
Nelikümmend aastat on Euroopa Liit ja Suurbritannia olnud koos. Ühist seadusandlust ei saa lihtsalt ühe kirvehoobiga katki raiuda. Kuidas seda teha? Brittidel on tugevnemas liikumine, et ikkagi jääda Euroopa Liitu.
Pärast hääletust ütlesid mitmed umbes nii, et “ma hääletasin lihtsalt protestiks, ega ma ei teadnud, et minu hääl loeb”. Muidugi Venemaa sekkumine oli täiesti ilmne. Üheksakümmend protsenti Briti ajakirjandusest toetas Brexitit. Lihtsalt protestiks.
Daily Maili esikülg oli hääletamispäeval üleni must ja valgete tähtedega oli kirjas “Euroopa Liidu neli suurt valet”.
Mis need valed olid siis?
Pole tähtis. Pole üldse tähtis. Tähtis on see, et esiküljel oli selline tekst. Hääletage siis! Keegi ei taha ju nelja suure vale poolt hääletada. Selliste trikkidega mõjutati avalikku arvamust. Euroopa Liidust loodi justkui uus Loch Nessi koletis, kelle vastu tuleb võidelda. Kõige hullem on see, kui praegune ebamäärasus jätkub. Keegi ei tea täpselt, milleni see kõik viib. Kellele see tegelikult kasulik on? Olukord on tõsine.
Kas te tahtsite öelda, et segased olukorrad Euroopas mängivad trumbid kätte Venemaale?
Jah, kindlasti. Ja mitte ainult Venemaa. Hiina samuti. Tegelikult on olukord plahvatusohtlikum kui kunagi varem. Lähis-Idas on võimalik konflikt Iraani ja Iisraeli vahel. Alates külmast sõjast pole olnud nii ohtlikku olukorda.
Kas te kardate uut suurt sõda?
Ei karda. Paavst Franciscus ütles paar aastat tagasi, et kolmas maailmasõda on juba alanud. Potentsiaal sõjaks, meelsus, tohutu relvastumine, järjest suurem kalduvus lahendada probleeme jõuga – see on ilmne. Peab olema realistlik ja Euroopa Liit peab püsima ühtsena.
Samuti tuleb hoida sidet Ameerikaga, kes on meie ainuke turvalisuse garantii.
