Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.
Saksa kevade ühe üritusena oli 18. aprillil Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis kohtumisõhtu, kus Hamburgi partnerlusprojektis osalenud õpilased ja õpetajad rääkisid oma kogemustest ja muljetest. Samal päeval sai kooli sööklas maitsta just sakslastele tüüpilisi toite.
Saksa kevadet on tähistatud juba üheksa aastat. Meid seovad Saksamaaga nii ühine ajalugu, kultuur kui ka majanduslikud suhted. Igal aastal kasutab üks Saksamaa liidumaa Saksa kevadet selleks, et end laiemale publikule tutvustada. Sel aastal oli selleks Hamburg.
Veel enne, kui Hamburgis käinud enda muljeid jagama hakkasid, tutvustasid kolm II kursuse kokaeriala õpilast (Valerija Ahnefer, Viktorija Arent ja Gerly Smeleva) Saksamaa ja kahe olulisema poliitiku, liidukantsleri Angela Merkeli ja liidupresidendi Frank-Walter Steinmeieri tausta. Natuke räägiti ka Saksamaa sümbolitest ja sellest, et ka neil on rahvuslill rukkilill. Rahvuslind on aga valge-toonekurg, mitteametlikult ka kaljukotkas.
Koostöö Saksamaa ja Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooliga sai alguse 2001. aastal ja sellest ajast on käidud vahetusprogrammidega õpirändes. Õpetaja Karin Raud andis ülevaate toitlustusosakonna õpirändest Hamburgi aastal 2012. Seal käidi projektiga „Professionaalsed oskused Euroopa tööturul“. Kokku on tema õpilased käinud Saksamaal kolm korda.
Ühest reisist rääkis Raud pikemalt ja näitas ka pilte ning videosid. Tol korral käisid õpilased praktikal kahes köögis, kuna esimeses ei olnud praktikantidele piisavalt tööd. Väljaspool praktikat jäi aga õhtuti ja nädalavahetustel aega linnaga tutvuda.
Raud rääkis, et kuigi Hamburgis on elanikke ligi kaks miljonit, ei jäta ta tüüpilise suurlinna muljet. Hamburg tundub kodune linn, kus kõik on käe-jala juures. Linn on tuntud oma paljude kanalite ja sildade poolest, mille tõttu meenutab see Itaalia linnakesi. Kõige lihtsam on linnas liikuda aga metrooga.
Üks ilusamaid kohti, mida ka piltidelt nägi, on südalinnas asuv park Planten und Blumen, kus asub ka Euroopa suurim Jaapani aed. Maist septembrini näeb seal purskkaevude showd, mis isegi pildi vahendusel tekitas soovi seda ise kunagi oma silmaga näha.
Hamburgis on palju muuseume ja üks tuntuim neist on Miniatur Wunderland, kus on kõike kujutatud väga väiksena, aga väga täpselt. Piltidelt nähtu oli küll hämmastavalt elutruu. Teine huvitav muuseum, millest Raud rääkis, on Hamburg Dungeon, mis on justkui ajaloomuuseumi ja õuduste toa segu. Veidrate eksponaatidega on ka Panoptikum, kust peale tavapäraste vahakujude leiab suurel hulgal ebainimlikke asju.
Üks väga populaarne koht, kuhu iga turist Hamburgis minema peaks, on kalaturg. Raud näitas ka videot, kuidas seal kauplemine käib. Müüjad annavad seal nalja visates justkui etendust. Peale rangelt soovitatud kohtade on aga mõned kohad, kuhu ei soovitata minna, eriti kui oled alaealine või naine. Näiteks Reeperbahn on punaste laternate tänav, kus on erinevad lõbustusasutused, aga antakse ka muusikalietendusi ja kontserte.
Õhtu korraldaja, õpetaja Maie Üürike rääkis sellest, kuidas nad Comeniuse programmi „Rohkem tolerantsust ühinenud Euroopas“ raames Hamburgis käisid. Üürike rääkis, et see oli teistlaadi koostööprojekt, sest projekti käigus tutvuti näiteks islami kultuuriga Hamburgis ja valmistati ette kodutööd. Vaba aega veetes õpiti ka kohalikku kultuuri tundma ja veel selgema pildi kohalikust elust said õpilased, kes olid paigutatud peredesse.
Selles projektis osalesid ka õpetajad Evelin Tamm ja Tiiu Pippar, kes küll kahjuks üritusest osa võtta ei saanud. Tiiu Pipparile õnnestus aga telefoni teel mõned küsimused esitada. Näiteks sooviti teada, mis talle esimesena seoses Hamburgiga meenub. Pippar vastas, et suured merelaevad ja reisisadam Elbe jõe ääres. Sakslased tunduvad talle aga väga toredad, sõbralikud ja inimlikud. Ja talle meeldis, et nad sõidavad nii palju jalgratastega.
Pippar ütles kokkuvõtvalt, et kunagi ei tasu karta võõrast maad, sest igas kohas leidub alati inimesi, kes ootavad ja tahavad suhelda.
