Raplamaa Sõnumid.
Täna kolmkümmend aastat tagasi loodi Eestis Rahvarinne. Enne kui sellele sündmusele hinnangut anda, tuleks meelde tuletada tolleaegseid olusid ehk seda, et tegelikult elasime suures rahvaste vanglas ja enamus meist oli ammu minetanud lootuse sealt kunagi välja pääseda.
Tänastel kolmekümneaastastel on raske ette kujutada näiteks seda, et inimene võis saada karistada mitte ainult võimu poolt keelatud rahvuslipu lehvitamise eest, vaid ka üldse sinimustvalge värvikombinatsiooni kasutamise eest. Isegi siis, kui sinise pluusi, musta seeliku ja valgete sukkadega tütarlast kohe kinni ei pandud, kanti tema nimi kindlasti „seal, kus vaja” kahtlaselt käitunud kodanike nimekirja.
See oli karmilt reglementeeritud käitumisega ühiskond, kus inimene pidi täpselt teadma, mida ta tohib rääkida, mida mitte või mida tohib laulda, mida mitte, sest ka laulmise eest võidi aastateks vanglasse sattuda. See oli ühiskond, kus elati nagu paksude raskete tolmunud kardinate taga – üle riigipiiri olnud pragudest pääsesid läbi ainult väljavalitud, kes kuulusid nn nomenklatuuri ehk võimule truude kodanike hulka, kusjuures ka neilt nõuti sageli, et nad kinnitaksid oma lojaalsust julgeolekult saadud eriliste ülesannete täitmisega. Kõigil ülejäänutel oli karmilt, mahalaskmise ähvardusega piirile lähenemine keelatud.
Näiteks meie koduses Eestis polnud lubatud minna lihtsalt niisama mingis suvalises kohas mereranda jalutama. Selleks pidi olema julgeolekult saadud kirjalik luba. Kodanikke oli maast madalast harjutatud teadmisega, et nad on pidevalt ja piisavalt jälgitavad. Isegi kaameraid ja mikrofone polnud vaja igale poole paigaldada, palju efektiivsemad jälgimisvahendid olid naabrid, töökaaslased, sõpruskonda kuuluvad inimesed, kellel olid tekkinud kohustused julgeoleku ees… See oli ühiskond, kus iga inimene, sõltumata sellest, kas ta kuulus nomenklatuuri või mitte, ei tohtinud iial unustada, et kedagi ei saa mitte minutikski usaldada, ka iseennast mitte.
Täna, kolmkümmend aastat hiljem, on raske uskuda, et siin, praktiliselt Euroopa südames, sai midagi niisugust sündida. Täpselt samuti nagu sedagi, et pööre, mille nn idabloki rahvad ette võtsid, viidi läbi peaaegu veretult. Kusjuures mõelda tasub ka sellest, et peaaegu ei ole sama, mis üldse ohvriteta.
Nüüd räägitakse, et seda pööret valmistati ette KGBs. Väga võimalik, sest ühel hetkel pidid nad aru saama, et ühiskonna keemistemperatuur lähenes sajale kraadile ja katus ähvardas pealt ära lennata. Väga võimalik, et siis otsustatigi rahvarinde kraani kaudu auru natuke välja lasta, aga ventiil läks katki ja protsessi ei suudetud enam kontrolli alla saada… Kas seda tuleks nüüd kahetseda?
