Mida teha inimestega, kes ei suuda oma eksistentsi eest tasuda?

Raplamaa Sõnumid.

See ei tohiks ju väga keeruline olla. Hoolduskorraldus võiks olla niisugune, et igas vallas on kindel hulk hooldekodukohti, mis on loodud eesmärgiga teenindada normaalsel tasemel normaalse hinna eest oma valla kodanikke, kes vajavad vanaduspäevade väärikaks lõpetamiseks kogukonna toetust. See tähendab, et teenust pakkuvate hooldekodude rajamisse ei kaasata erakapitali ning välistatakse vajadus vanakeste pealt kasumit teenida.
Kohamaksumusele kehtestatakse piirhind, mille kujundamisel arvestatakse keskmise pensioniga, millele liidetakse mingi talutav lastelt kasseeritav osa, mis ei sunni kedagi nälgima ega pane ka hooldatavat olukorda, kus ta peab ennast lähedastele inimestele koormaks olevana tundma. Ülejäänud osa kohakuludest võtavad enda kanda vastavalt kehtestatud korrale kas vald või riik. Mõistlikum ja ausam oleks, kui seda teeks riik, sest kõrgesse ikka jõudnud inimesed on valdavalt (unustame erandid ära) kogu elu teeninud oma rahvast ja riiki. Nad on selle ära teeninud ka siis, kui elu, mida nad lõpetavad, on kokkuvõttes olnud ilma säravate tõusudeta, justkui keskpärane pingutus.
Väärikas suremine peaks olema üks inimõigusi ja selle järgi, kui oluliseks seda riiklik kogukond (inimesed, keda ühendavad ühised eesmärgid ja väärtused) peab, saab otsustada, kui elujõuline see riik üldse on. Ühiskonnal, kus valitseb arusaam, et parem oleks, kui vanu üldse ei ole, kus eakad on tüliks tööandjatele ning kaastöötajatele, kus pensioniealiseks saamisega muutub inimene justkui mõttetuks koormaks kõigile teistele, ei saa olla tulevikku. Seda eelkõige sellepärast, et mitte keegi, ammugi mitte noored inimesed, ei taha elada teadmisega, et ühest kindlast eluaastast alates pead sa kuidagi hakkama saama, oleskledes allpool suhtelise vaesuse piiri – väljateenitud pension enamat lihtsalt ei luba.
Loomulik, et kohe, kui arusaamine sellest selgeks saab, otsitakse mõni teine koht, kus ka vananemine on loomulik osa elust. Hoolimatus ühiskonnas ei taheta ise vananeda ja sellesse ühiskonda ei taheta ka oma järeltulijaid vananema sünnitada. See lihtne tõde võiks lõpuks ometi kohale jõuda ka neile, kes räägivad, et nemad juhivad Eesti ja eestlaste käekäiku. „See on ju elementaarne!” hüüaks siinkohal üks inglane ning juhiks tähelepanu sellele, et on äärmiselt küüniline kelkida, kuidas meil keskmine eluiga aina kasvab ja kui palju on saja-aastaseid. Mis mõte sellel kõigel on, kui paljude eakate jaoks on need lisa-aastad muudetud piinarikkaks mõttetute piirangutega maadlemiseks.
Kas on rohtu, mis avitaks, prouad ministrid?