Katri Reinsalu.
Oma igapäevase töö käigus küsin ma tihti inimestelt, kuidas neil mingi mõte või huvi tekkis. Enamasti küsin peaaegu kõigilt, kellest Käsitöölases kirjutan, kas nad mäletavad, millal, kuidas ja kelle eeskujul nad käsitöö enda jaoks avastasid. Mõnikord on selle huvi taga väga armas lugu, teinekord ei suuda inimene ise ka päris täpselt öelda, kust see huvi tekkinud on.
Kummaline tunnistada, et ise sellele küsimusele vastata püüdes jään samuti esimese hooga vastuse võlgu. Mäletan, et nii mõnigi kaasõpilane väristas tülgastusest õlgu kooli käsitöötunnist rääkides. Sellist reaktsiooni see minus kunagi ei tekitanud, aga teab mis suurt joovastust ka mitte ja oma lemmiktunniks ei oleks ma seda kunagi nimetanud. Mõni tehnika tuli paremini välja, teine kehvemini. Kooli lõppedes ma käsitöö tegemist küll kuidagi igatsema ei hakanud.
Kohe mitte kuidagi ei suuda ma meenutada, millal ma jälle omal algatusel käsitööga tegelema hakkasin. Mõneti on ilmselt asi ka selles, et väga pikka aega olin pähe võtnud, et käsitöö on ainult kudumine-heegeldamine-õmblemine. Kõik ülejäänu oli meisterdamine. Ja meisterdamine oli üks mõnus tegevus küll.
Rohkem hakkasin oma kätega asju valmistama koos päris oma kodu saamisega. Mulle lihtsalt meeldib, kui mind ümbritsevatel asjadel on oma lugu rääkida. Olen nõus leppima ka sellega, et vanakraamipoest päästetud toolide lugu jääb mulle suures osas saladuseks. Teadmine, et mu ümber on asju, mis ei ole tulnud otse mööblivabriku liinilt, on kuidagi soojendav. Eriti mõnus on aga teadmine, et minu kodu asjade lood on minu endaga seotud.
Peagi pärast seda usaldati minu hoolde käsitöö lisalehe koostamine. Pidin tunnistama, et käsitöö on kaugelt enamat, kui ma senini arvanud olin. Uus maailm oli lõpmata põnev ning pani mind aina enam kõike uut omal nahal katsetama. Uudishimu on üks äraütlemata tugev jõud. Kuidagi ootamatult tuli endale tunnistada, et mulle meeldib käsitöö.
Seekordse käsitöö lisalehe jaoks Kristiga vesteldes ütles ta jutu sees, et käsitöö harrastamine on tema jaoks meditatiivne tegevus. Kogu meie vestlusest jäi kõige erksamalt just see lause meelde. Tõenäoliselt seetõttu, et midagi sarnast olen ka ise tundnud. Omavalmistatu käte vahel hoidmine lihtsalt mõjub ülejäänud maailma summutavalt. Kõik mõtted, mis paratamatult pidevalt peas keerlevad ja teinekord ka öösel üles ajavad, jäävad hetkeks vaiki.
Tunnen aina enam, et oma mõtteid välja lülitada on keeruline, kuid neid pidevalt mõelda on samal ajal kohutavalt kurnav. Ilmselt me kõik vajame teinekord puhkust ja pausi oma igapäevaelust. Minu jaoks on selle võti käsitöö. Vean õmblusmasina laua peale, sikutan sahtlist portsu kangaid välja ja hakkan nuputama, kuidas neid omavahel sobitades midagi valmis õmmelda. Või proovin hoopis midagi uut ja jälgin ootusärevalt, kuidas see välja tuleb. Ja nagu võluväel jääbki ülejäänud maailm tasa ning annab mulle paar hetke rahulikult hingata.
Kummaline oleks käsitööd kui religiooni kuskil kuulutamas käia, aga tagasihoidlikult soovitada võin seda ju ikka. Panen käe südamele ja luban, et see tõesti aitab stressi maandada ja elutempot rahustada.
