Raplamaa Sõnumid
Aasta alguses võtsime rõõmuga teadmiseks, et 2017. aastal vähenes liiklusõnnetuste arv ja juba nimetasid poliitikud seda oma „sihipärase” tegevuse tagajärjeks: kes kelkis sellega, et oli teede parendamisse panustanud; kes sellega, et oli aktsiise kergitades alkoholi tarbimist oma arust vähendanud; kes oli tulevaste juhtide koolitust keerulisemaks muutes justkui liikluskultuuri tõstnud.
Nüüd, nädalapäevad enne poolaasta lõppu ei pea me isegi statistilisi kokkuvõtteid ära ootama, selletagi selge: liiklusõnnetuste seis on Eestis taas katastroofiline. Ja keegi pole liiklusest rääkimas kohanud mõnda poliitikut, kes rusikaga vastu rinda taoks ja pasundaks: „Mina tegin, mina tegin!” Istuvad teised hoopis kuskil varjus vaikselt, justkui oleks suu vett täis võetud. Teadagi, siis kui olukord hull, pole enam jututuju!
Ja olukord on hull. 2017. aastal hukkus teedel 48 inimest, käesoleva aasta esimese poolaasta kuud on toonud autoteedelt matused juba 29 perekonda. Lisaks veel sajad pered, kus püütakse suurte kulude ja vaimse pingega jalule panna liiklustraumadega sandistatud inimesi. Põhjenduseks on ettevaatlikult pakutud erakordselt kaunist kevadet, selles mõttes, et ilmad olid soojad, teed kuivad ja inimesed kaotasid aru. Selles kontekstis siin võib nõustuda siiski vaid selle viimase argumendiga. Jah, kogu rahvas ongi justkui mõistuse kaotanud.
Ei ole lihtsalt mõistuspärane, et kiiruseületamine (teisisõnu hullumeelne kihutamine) teedel on kõigi inimeste poolt aktsepteeritav ja piirkiiruse lähedal sõitvale autojuhile näitavad keskmist näppu nii noored kui ka vanad. Kuhu me kõik koos kiirustame, tuleks igalühel meist eraldi endalt küsida. Kas tõesti on Eestis lähedaste matmine muutunud uueks rahvuslikuks tavaks – elu on kiire, sugulasi külastada pole aega, matus ongi veel ainuke koht, kus nendega trehvatakse, kes veel järele jäänud.
Liiklushulluse üks kindel põhjus on muidugi teine rahvuslikku eripära iseloomustav tava. See on üksmeelne joomine mõistuse kaotuseni. Kui üks rahvas kelgib sellega, et käib isikliku autoga sadade kilomeetrite kauguselt napsi toomas ja tunneb uhkust selle üle, et iga jumala päev sõelub meie teedel keskmiste arvutuste järgi umbkaudu 4000 alkoholijoobes inimest, siis on see kõik kokku väga rasket diagnoosi väärt.
Jääb ainult küsida, kas on veel rohtu, mis avitaks? Tunnistagem, et meid päästavad ainult kaks asja. Esiteks see, kui me suhtume igasse piirkiiruse ületajasse üksmeelselt kui kurjategijasse, ja teiseks see, kui iga joobes rooli istunu teenib sellega ära meie kõigi ühise põlguse väga pikaks ajaks. Siis ehk jääme ellu.
