Siim Jõgis/Foto: Siim Solman.
“Hobused on pagana targad loomad.” See tsitaat kuulub Eve Haggile (53), kes on olnud hobustega seotud lapsest saati. Armastus hobuste vastu on saatnud teda terve elu ning üks viis, kuidas see väljendub, on hoburakendisport, kus ta võistleb kutsarina.
Selle alaga on Haggi tegelenud 2006. aastast ning tänavu augustis ja septembris ootab teda ees tõsine katsumus. Siis toimuvad Hollandis maailmameistrivõistlused.
Koha maailmameistrivõistlustel kindlustas Haggi 19. ja 20. mail Pärnumaal toimunud võistlusel Maria Kevad 2018 ja täitis sellega endale seatud eesmärgi. Et asi veel kindlam oleks, sai MM-i norm ületatud ka Leedus Bendoriais toimunud võistlustel. Kvalifitseetrumine suurvõistlusele arvestati koolisõidu karistuspunktide järgi. Neid ei tohi koguda rohkem kui 65. Haggi tulemus oli 56 ehk üsna mugavalt vähem kui etteantud 65.
Kui keeruline oli seda normi ületada? “Täna võin öelda, et ei olnud keeruline. Hobune on hea ja kui endal närv vastu peab, siis läheb hästi,” sõnas Haggi. Küll aga tuli võistlusel Maria Kevad 2018 ette üks ootamatu vahejuhtum. “Mul hakkas kübar tuulega ära lendama ja ma haarasin sellest ühe käega kinni. Kaotasin sellega ohja ja enne viimast täpsussõidu koonust hakkas hobune liikuma ainult ühele poole. Tekkis oht, et ma võin vankri pealt alla kukkuda. Tasakaal kadus ära,” rääkis Haggi. Ometi lõppes kõik hästi, maailmameistrivõistluste norm sai täidetud ning Maria Kevad 2018 isegi võidetud. Tegelikult oleks võinud selle kübara muidugi tuule kätte ka lendu lasta, aga kiire reaktsioon sundis sellest kinni haarama. Selliseid ohtlikke hetki tuleb õnneks ette harva.
Treener on hollandlane
Eve Haggi elab ja treenib Lau külas Madise talus. Seal on tal kokku üksteist hobust, kellest viiega saab teha rakendisporti. Võistlustel käib ta hobusega, kelle nimi on Vairi. Koos temaga võetakse ette sõit ka Hollandisse. Haggi tõdes, et hobuse jaoks ei saa see sõit kerge olema. Üks võimalus on sõita läbi Euroopa autoga. Teine ja võib-olla eelistatum on sõita laevaga Saksamaale ning sealt edasi autoga. Küll aga ei ole Haggi ainuke eestlane, kes maailmameistrivõistlustele osalema sõidab. Temaga on koos ka Ülar Raudsepp Põlvamaalt ja Urmas Saks Tartumaalt ning sinna- ja tagasisõit planeeritakse koos.
Praegu harjutab Haggi koos Vairiga koolisõitu ning tehakse ettevalmistusi, et saaks enne võistlusi minna veel treeninglaagrisse Belgias.
“Praeguse plaani järgi hakkame Eestist sõitma 9. augustil, aga MM-ile saab sisse alles 27. augustil. Selle vahepealse aja oleksime oma treeneri juures Belgias,” rääkis Haggi. Tema treener on hollandlane Gerard Leijten, kes on oma valdkonnas üle maailma tunnustatud spetsialist. Viimastel aastatel on ta regulaarselt käinud kevaditi Eestis ja juhendanud siinseid rakendisportlasi. Tegelikult on tal aga õpilasi üle terve Euroopa.
Leijten on ise tulnud võistkondlikult paarisrakendiga maailmameistriks. “Ääretult tore inimene ja võtab meid alati sõbralikult vastu. Ta tuleb meid ka MM-ile juhendama,” rääkis Haggi. Kuna Eestist sõidab sinna kolm sportlast, on lisaks individuaalsele võistlusele võetud plaani ka võistkondlikud võistlused. Raudsepp, Saks ja Haggi saavad täiesti vabalt ühe võistkonna moodustada, sest rakendispordis ei ole eraldi võistlusklasse meestele ja naistele. Võitja selgitatakse koos.
Peaproov tuleb Olustveres
Juba ainuüksi see, et Eve Haggi üldse maailmameistrivõistlustele sõidab, on väga kõva sõna. Sinna tuleb kokku maailma eliit, enam kõrgemat taset kuskil olemas ei ole. Ühehobuserakenditele ei peeta ka eraldi Euroopa meistrivõistlusi, just MM on see, kus selgitatakse maailma parimad. Võistlus koosneb kolmest alast. Esimene neist on koolisõit, mille käigus tuleb võistlejal koguda karistuspunkte vähem kui seitsekümmend. Vastasel juhul on võistlus tema jaoks lõppenud. Arvestades, et hiljutisel võistlusel Maria Kevad 2018 kogus Haggi kõigest 56 karistuspunkti, peaks 70 piir olema temale igati jõukohane.
Teine ala on kross ja kolmas on täpsussõit. Just koolisõit ja täpssusõit on Haggi tugevamad alad. “Täpsussõit on mingil määral minu alalhoiu-instinktis kinni. Ma ei taha kaarikuga ümber käia ega endale ja hobusele haiget teha. Seal on suured kiirused ja suur risk. See on midagi sarnast nagu külgkorviga mootorrattasõit,” rääkis Haggi.
Suurvõistluste peaprooviks võib pidada 20.-21. juulil peetavat mõõduvõttu Olustvere Karikas 2018. Seegi on rahvusvaheline võistlus, mille tase tuleb oletatavasti väga kõrge, sest see on viimane võistlus, kus saab veel täita MM-i normi. Küll aga on vähetõenäoline, et seal saab täiendust Eesti koondise koosseis. Pigem on see võimalus välismaalastele veel normi püüda. Näiteks eelmisel aastal käisid Olustveres võistlejad Norrast, Soomest ja mujaltki. Tavaline on seegi, et Eestis käivad oma oskusi proovile panemas lätlased ja leedulased.
See ei ole odav lõbu
Haggi annab endale aru, et võistluspinge keskel tuleb jääda rahulikuks ning mitte lasta end melul häirida. “Peab keskenduma ainult oma sooritusele ja olema täpne,” sõnas ta. Mis puudutab kõrgetasemelist võistlust ümbritsevat melu, siis sellega on tal kogemus olemas. Haggi käis pealtvaatajana kohapeal, kui neli aastat tagasi toimusid maailmameistrivõistlused Ungaris. Kas melu on seal suur? “Jah, kui vaadata neid riike, kus on pikad traditsioonid, siis neil on kaasas fänniklubid ja suured meeskonnad, kes neid toetavad. Tookord Ungaris oli eriti suur toetajate grupp kaasas Hollandi koondisel,” rääkis Haggi.
Rakendispordis ongi maailma paremik koondunud suuresti Euroopasse. Riikides nagu Holland, Saksamaa ja Poola on konkurents MM-ile pääsemiseks nii suur, et isegi kui sportlane täidab ettenähtud normi, ei garanteeri see veel edasipääsu. Seal tekib juba alaliidusiseselt konkurents. Eestlasi, kes rakendispordiga tegelevad, on nii vähe, et sellist pingerida pole võimalik koostada. Samas seisavad eestlased silmitsi teistsuguste raskustega. Pole ju mingi saladus, et rakendispordiga tegelemine, hobuste eest hoolitsemine ja varustuse hankimine pole kaugeltki odav lõbu. Ka MM-ile sõitmine ning hobuse transportimine võistluspaika nõuab väljaminekut.
Seetõttu on MTÜ Lipa Küla korraldanud kampaania, mille kaudu saab Eve Haggi osalemist MM-il rahaliselt toetada. Nende sõnum kõlab nii: “Eve, Ülle ja Vairi osavõttu maailmameistrivõistlustest saab toetada omapoolse panusega MTÜ Lipa Küla kontole EE332200221066177028 selgitusega Toetan Vairit. Iga summa on oluline. Täname!”
Muide, Ülle Seervald on Haggi groom ehk kaassõitja. Võistluse ajal istuvad nad mõlemad rakendi peal, Haggi juhendab kutsarina hobust ning Seervald hoiab rakendit tasakaalus.
Üks võimalus Vairi ja Evega kohtuda avanes huvilistel 1. juunil Lipa külas, kui avati uus laste mänguväljak. Haggi käis seal oma hobusega kohal ning huvilised said vankris sõitu teha. Järgmine selline võimalus avaneb eeloleval laupäeval, 7. juulil, kui Ingliste mõisa pargis toimub traditsiooniline üritus “Tori hobusega Raplamaal”. Kindlasti on seal kohal ka Eve koos Vairiga.
Päeva kava näeb ette, et kella kaheteistkümnest on Tori hobuste rongkäik läbi Ingliste küla. Sellele järgneb perepäeva avamine ja hobuste tutvustamine. Päevakavast võib veel rohkelt põnevaid tegevusi leida. Näiteks jagatakse õpetust saduldamise ja vankri ette rakendamise kohta. Perepäev on tasuta, aga kohapeal saab anda oma rahalise panuse, et toetada Haggi, Seervaldi ja Vairi sõitu Hollandisse.
Neljas groom
“Hobuse-kiiksuga olen terve elu olnud. Isa kinkis mulle esimese hobuse, kui ma seitsmendas klassis käisin,” rääkis Haggi. Eks see on osalt tulnud Evele ka geenidega kaasa. Tema isa oli esimese vabariigi ajal teeninud ratsaväeosas ja ema kasvas üles hobuste keskel. Rakendispordi juurde jõudis Haggi pärast kahe kõrghariduse omandamist. “Tahtsin endale muretseda Tori hobust. Eks see on ka lapsepõlvest kaasa tulnud, et suured loomad mulle meeldivad. Sellepärast tahan teha ka sporti ja näidata maailmale, et Tori hobune sobib sportimiseks. Ta ei ole enam see hobune, kes tegi ainult põllutöid, vaid oma jõu ja mõistuse poolest sobib ta ka rakendisporti,” rääkis ta.
Ratsutamine Haggile suurt huvi ei pakkunud, kuid rakendisport see-eest küll. Nüüd juba üle kümne aasta tagasi käis Haggi vaatamas, kuidas omavahel võistlesid Jaanus Kallaste (Tori hobusekasvandus) ja Urmas Saks. Nende kaudu see spordiala Eestisse jõudiski.
“Oma esimesele võistlusele läksin nii, et olin rakmed kätte saanud, aga ei osanud hobust ettegi panna. Võistlusest ei teadnud ka suurt midagi. Areng on toimunud sujuvalt. Täna oskame uutele huvilistele algtõed juba ise edasi anda,” sõnas Haggi.
Senise karjääri jooksul on tal olnud päris mitu groom’i ehk kaassõitjat. Üks põhjus, miks on tulnud uus leida, peitub selles, et vana on ise hakanud kutsariks. “Meil Üllega käib ka praegu rõõmus tögamine. Ta võitis Reiu tallis ühe võistluse ära ja ma mõtlesin, et jään vist jälle groomi’st ilma. Õnneks Ülle ütles, et seda ikka ei juhtu,” rääkis Haggi. Kokku on tal olnudki neli kaassõitjat. Üks neist on tema abikaasa tütar Signe. Eve peab väga oluliseks, et ka teised tema perekonnaliikmed tegelevad sama spordialaga. “See on väga oluline, et perekond toetab. Kui me lähme võistlema, siis lähme ju tükiks ajaks ära,” rääkis ta. Teine asi on õhtused treeningud. Ka see võtab oma aja perekonna kõrvalt. Ilma nendeta aga ei saa, muidu jäävad tulemused saavutamata.
Aasta tähtsaima võistluse alguseni jääb pisut vähem kui kaks kuud. Selle aja sisse mahuvad planeerimis- ja ettevalmistustööd ning loomulikult ka treeningud. Hollandis toimuvatel maailmameistrivõistlustel läheb Lau külast pärit kutsar Eve Haggi esmakordselt vastamisi selle maailma vägevatega. Kõigepealt tuleb koolisõidus koguda vähem kui 70 karistuspunkti. Kui see saab edukalt tehtud, siis võib kahe järgmise alaga (kross ja täpsussõit) edasi minna. Kui vaid kõigevägevam veel õnne ka kaasa annaks. Loodetavasti ei ole Hollandi tuuled sedavõrd vallatus tujus, et püüavad Haggi kübarat kaasa haarata, nagu juhtus maikuus Maria talus.
