Kadri Simson, majandus- ja taristuminister.
Alates selle aasta 1. juulist saab üheteistkümnes Eesti maakonnas maakondlikus ühistranspordis ilma piletita sõita.
Olgugi et esialgne plaan nägi ette kõikide maakondade katmist ning selle jaoks eraldati ka vastavad vahendid, otsustasid mõned maakonnad enda piirkondade eripärasid arvesse võttes sellest võimalusest loobuda.
Need neli, kes on otsustanud teisiti, pidid enda otsust esmalt põhjendama Maanteeametile, kuid pean vajalikuks, et enda käikude tagamaid selgitataks ka kohalikele inimestele, et valitseks selgus, miks otsustati riigi pakutud võimalusest loobuda. Ajal, mil tasuta ühistranspordi projekt oli alles ettevalmistusfaasis, pidasid mitmed ühistranspordikeskused ja ka meediaväljaanded vajalikuks korduvalt üle rõhutada, et otsustusõigus, kas minna üle tasuta süsteemile või mitte, peab jääma kohalikele.
Sellele palvele tuldi vastu ning see ongi tekitanud olukorra, kus suurem osa Eestist läheb üle tasuta sõidule, kuid jääb ka piirkondi, kus piletita sõit ei rakendu. Vähemalt mitte tänavu esimesest juulist, kuid usun, et teiste maakondade positiivsete kogemuste põhjal võib ka see tulevikus muutuda. Ei tasu karta, et tänane otsus on igaveseks kivisse raiutud ja seda enam muuta ei saa. Saab küll.
Iga uue süsteemi juurutamine võtab aega ning minu palve kõikidele reisijatele on, et anname kohalikele keskustele nüüd aega ja võimalust ühistranspordisüsteemi ning graafikute arendamiseks. Tasuta ühistranspordil on mitmeid plusse, kuid samas on ka selge, et tasuta sõit ei ole ainus tegur, mis paneb inimesi autost bussi kolima. Maapiirkondades saab määravaks ka see, kuivõrd tihti vajalikud bussid käivad, mis ajal nad sõidavad jne. Seetõttu tulebki ühistransporti vaadata ühtse süsteemina. Esimene suur samm – piletita sõit – on nüüd astutud, edasi peab asi arenema kohalikul tasandil.
Sellel eesmärgil loodi aasta alguses kogu Eestis ka kohalikud ühistranspordikeskused. Varem korraldas ühistransporti peaasjalikult maavalitsuse spetsialist, kes tihtipeale polnud tööl isegi mitte täiskohaga, aga nüüd on keskustes enamasti tööl mitu spetsialisti, kellel on senisest enam aega ja ressurssi, et kohalikku liinivõrku arendada. Keskustel on võimekus panna bussid sobivamatel aegadel liikuma, lisada peatusi ning tihendada graafikuid ja liine – see ongi nende ülesanne! Kohalikud inimesed võivad keskustele enda vajadustest julgelt teada anda.
Võrkude tihendamine ei pea tulema keskuste enda vahenditest, vaid ka siinkohal tuleb appi riik. Liinivõrgu tihendamiseks on valitsus ette näinud 3,3 miljonit eurot. Nendest vahenditest saab iga maakond kümne protsendi suuruse liinide tihendamise. Kokku lisandub enam kui kolm miljonit uut liinikilomeetrit, mis on võrdeline viimase 14 aasta jooksul lisandunud liinikilomeetrite hulgaga.
Usun, et tasuta ühistranspordile üleminek võib esialgu tekitada veidi küsimusi. Maanteeamet on küll tegemas aktiivset teavituskampaaniat, kuid alati leidub inimesi, kelleni uus info jõudnud pole. Praegu saab tasuta sõita üheteistkümnes maakonnas: Valgamaal, Põlvamaal, Võrumaal, Ida-Virumaal, Järvamaal, Jõgevamaal, Järvamaal, Viljandimaal, Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Vastuseid korduma kippuvatele küsimustele on kõige lihtsam leida Maanteeameti kodulehelt.
Tasuta ühistransport on siiani olnud privileeg, mida on saanud nautida vaid Tallinna inimesed. Tänaseks on tegemist reaalsusega ka ülejäänud Eesti jaoks. Tuletan meelde, et erinevalt Tallinna süsteemist, ei rakenda riik mingisuguseid sissekirjutuspõhiseid piiranguid. See tähendab, et kõik reisijad saavad tasuta sõita kõikides maakondades, kus piletita sõit on kehtestatud. Tuleb vaid soetada ühiskaart, mida saab ka bussist, ja sõit võib alata. Kindlasti tuleb sõit ka valideerida, sest vaid nii on keskustel olemas info selle kohta, kas liini kasutatakse ning millises mahus. Vajalik info aitab kaasa graafikute parendamisele. Eesti ühistranspordisüsteemi areng teeb meele rõõmsaks.
