Helerin Vรคronen.
Ma vรตiks rรครคkida sellest, kuidas mu kodukohas viiakse alevisisene bussipeatus kilomeeter eemale, maantee รครคrde, ja kuidas seda on tehtud juba mujal ning see ajab mind kergelt vihale. Ma vรตiks rรครคkida ka sellest, kuidas teatud inimeste kรคitumismustrid on sellised, et vaid vaata ja imesta. Kuid tegelikult tahaks sellisel vihmasel suveilmal kirjutada millestki, mis meele rรตรตmsaks teeb. Ja รผks asi, mis sobib just praegusesse ilma ja vรคhemalt mulle positiivselt mรตjub, on raamatud.
Olen olnud muidu suur lugeja, kuid viimased aastad on lรคinud kuidagi nii, et lihtsalt pole olnud seda aega raamatut kรคtte vรตtta. Mรตni รผksik juhtub nรคpu vahele, kuid minu varasema lugemuse juures oli see arv aasta peale naeruvรครคrne. Nรผรผd olen tasapisi lugemise rajal tagasi ja tegin otsuse, et hakkan raamatukoguraamatute kรตrval lรคbi lugema enda riiulis olevaid raamatuid.
Aastatega on neid sinna kogunenud pรคris suur kuhi, kuid enamik on ostetud hetkeemotsiooni ajel vรตi tasuta saadud ja lugemiseni pole jรตudnud. Osa on vanematekodus, kuid mรคrkimisvรครคrne raamaturiiul on tekkinud ka siia, Rapla koju. Esmajรคrjekorras plaanin ette vรตtta ilukirjanduse. Juhul kui raamat on huvitav, selline, mida teistelegi soovitaks, jรคtan selle alles, vastasel korral annan รคra. Ehk leiab mรตni teine sealt seda, mida mina leida ei osanud.
Pรตhjus, miks ma sellise otsuse tegin, on see, et hiljuti nรคgin raamatuid, mille kรคekรคigu eest ei olnud enam ammu hoolitsetud. รmblikuvรตrkudega kaetud, kopitanud lรตhnaga, kohati hallituslaikudega, ilmselt mitte kunagi loetud ja vรคga-vรคga รผksikud. Selliste saatus on kahjuks vaid prรผgikast, kuigi nii mรตistus kui ka sรผda tรตrguvad selle mรตtte juures. Igatahes meel lรคks vรคga nukraks seda vaatepilti nรคhes. Mina ei taha oma raamatutele sellist saatust. Ma tahan, et iga mu riiulis olev raamat on vรคhemalt korra lรคbi loetud, tolmukorral ei lasta ta peale tekkida ja oma koha sel riiulil on ta vรคlja teeninud oma inspireeriva sisuga.
Olen raamatute taga lahinal nutnud ja sรผdamest naernud. Raamat on justkui sรตber, kes รตigel hetkel tuleb ja kas pakub lohutust, annab tarkusetera edasitegutsemiseks, ajab naerma vรตi pakub รคratundmisrรตรตmu. Raamat peegeldab sulle tagasi selle, mis su enda sees toimub.
Olen รตppinud ka seda, et nii nagu inimest, ei saa ka raamatut hinnata tema vรคlimuse jรคrgi. Ja vรคhemalt korra on olnud juhus, kui hindasin ka raamatu sisu valesti, kuna ei mรตistnud selle konteksti. Raamat oli โEesti naise รตnnโ, autoriks mรคrgitud Grete Marquez. Ma pole ilmselt รผhegi raamatu puhul niimoodi vihastanud, kui seda lugedes. Autor on eesti meestest ja Eestist niivรตrd halvasti ja รผleolevalt kirjutanud, et jube lausa. Tekkis tahtmine raamat pooleli jรคtta, kuid jonn ei lasknud.
Aastaid hiljem kohtasin selle raamatu pรคris autorit, Jaak Urmetit ehk Wimbergi ja sain teada, et raamat on paroodia, kirjutatud irooniaga, naermaks nende รผle, kes arutult oma รตnne vรคlismaale otsima lรคhevad ja kodumaad mustavad. Nii et iga raamat rรครคgib kรผll loo, kuid iga raamatu loomise taga on omaette lugu, mida vahel on vaja teada, et sisu asetuks รตigesse konteksti.
Nii nagu sรตpradega tuleb aeg-ajalt suhelda, et side ei katkeks, tuleb raamatutest sรตbra eest hoolt kanda. Ilmaennustus lubab vihmast juulit, nii et nรผรผd on paras aeg raamaturiiulites รผks suurpuhastus teha, vanad sรตbrad รผles leida, uutega tutvust teha ja kasutuna seisvad uuele ringile saata.
