Alar Mutli, Vabaerakonna tegevjuht.
Pole enam kahtlustki, et suurte tegude aeg on juba kätte jõudnud. Tasuta bussitransport ning pensioni eest kõikidele soovijatele koht hooldekodus on esimesed pääsukesed, mis kohe meelde tulevad. Võib nähtavasti kergemat sorti kifti võtta, et need ilma maksmata saadud teenused ei jää järgnevate kuude jooksul ainsateks. Peagi saame koostada edetabeli, kes oma rahvale kõige rohkem kommunismi lubama hakkab.
Suured tegijad jäävad silma. Nendest kirjutatakse ja räägitakse. Ka kõva kisaga saab ennast nähtavaks teha. Väiksemad tegijad peavad püünele pääsemiseks kuidagi teistmoodi silma paistma. Näiteks olema poliitmaastikul päris uus ja puhas leht. Vaikselt ja arukalt asja ajades ei pruugi keegi seda tähelegi panna. Nende tegemisi peetakse tihtipeale tühisteks.
Jäin korra mõtlema, et kas või mis tähtsus on poliitikas pisiasjadel? Või kas meie elukorralduses üldse on pisiasju, millele tähelepanu pöörata justkui ei tasugi. Eriti veel, kui näiliselt hoopis suuremad tegemised tahavad tegemist. Näiteks riigihaldusminister Janek Mäggi, kes kogenud suhtekorraldajana on regionaalministri ametis asunud mööda väikest Eestimaad ringi sõitma ja lahendama regionaalseid probleeme. Teeb ta suurt ja tähtsat tööd või on see lihtsalt näiline pisiasjadega tegelemine?
Vabaerakond on sel suvel alustanud Eestimaa eri paikades allkirjade kogumist pöördumisele „Poliitilise dieedi 3 retsepti“. Võrreldes kõikide tasuta lubadustega võib see algatus tunduda üsna tühisena. Samas ei tohiks me unustada, et riigikorralduslikult tegelikult pisiasju pole. Hoopis olulisem on suhtumine. Mõistliku majandamise printsiipi ei tohi ka poliitikas unustada, see kehtib igal tasandil.
Kui lahkel käel loome ministeeriumidesse uusi ministrikohti, kui erakonnad võivad ennast mugavalt ära elatada riigieelarvest saadud vahenditest, kui kuluhüvitised võimaldavad rentida uhkeid autosid, kui majoneesist saab riigi rahast hüvitatav kulu, siis kipub kaduma see kõige väärtuslikum ehk usaldus nende inimeste (loe poliitikute) vastu. Aga nemad lubavad meile ka lahke naeratuse saatel tasuta elukorraldust. Kas ja kuidas saame usaldada riigiasjade ajamist neile, kes justkui pisiasjadesse pillavalt suhtuvad?
Vabaerakond soovib antud teemal midagi muuta. Peame vajalikuks nutikat valitsemist, mille käigus vähendatakse erakondade rahastamist poole võrra, Riigikogu liikmete kuluhüvitisi kuni kolm korda ning kaotatakse dubleerivad ministrikohad. Vabaerakond soovib valitsemiskulude kärpimist pakutud kujul kolme peamise asjaolu tõttu.
Esiteks on erakondade rahastamine Eestis proportsionaalselt oluliselt suurem kui teistes Euroopa riikides. Teiseks on topeltministrid hägustanud valdkondade vastutusalasid, pole parandanud avalikku haldust ning on toonud kaasa uute poliitiliste ametikohtade loomise. Ning kolmandaks on Riigikogu liikmete kuluhüvitised väljunud valijatega suhtlemise toetamise vajadusest, tuues kaasa nende hüvitiste tarbimise parteilisel ja tihti ka isiklikul otstarbel. Mullu kasutasid Vabaerakonna Riigikogu fraktsiooni liikmed ära alla poole võimalikust kuluhüvitisest.
Eesti riigihalduse üks põhiprobleemidest on aina paisuv ning üha kulukamaks muutuv riigiaparaat. Tegelikult peaks Eesti olema üks väle ja vilgas riik, kus avalikus sektoris poleks ilma sisulise vajaduseta kohta kõrgepalgalistele ametipostidele.
