Mari Tammar
10.-11. augustil toimus Paides järjekorras kuues Arvamusfestival, mis sellel aastal oli pühendatud Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale. Kokku oli 160 arutelu 24 laval.
Mina jõudsin Paidesse laupäeva ennelõunal, kui festivaliala oli juba rõõmsat sagimist ja arutelusid täis. Olin Arvamusfestivalil üldse esimest korda ning seepärast alustasin päeva festivalialaga tutvumisest.
Eesti koorekiht hipsterlikus miljöös
Paide keskväljak oli mõnusaid istumiskohti täis, üht tänavat palistasid toitlustajad, uksed avali ootasid ka kohalikud ärid ning nende vahel esimesed arutelualad. Festivali kese oli aga Vallimäel, mis oli täis väiksemaid ja suuremaid lavasid, telke, istumiskohti ja mänguplatse. Maha oli pandud kaltsuvaipu, kott-toole ja lapitekke, puude vahele oli seotud võrkkiikesid, riidest kolmnurga kette, lambipirne ja muid kaunistusi. Interjöör oli nooruslik, trendikas, öko ja alternatiivne. Kohati oli tunne, et Paides peetakse Kalamaja päevi, sest kõikjal oli n-ö hisperlikku hõngu.
Asjasse sisse suumides märkasin lavade ümber tuntud poliitikuid, arvamusliidreid, ettevõtjaid ja ajakirjanikke, ent ka hariduse ja keskkonna inimesi. Kohal oli Eesti ühiskonna koorekiht, kui nii võiks öelda, ainult kultuuriinimesi ei olnud. Seda aga ilmselt põhjusel, et kultuuriteemasid festivali kavas praktiliselt polnud. Aga miks peakski saja-aastasele Eestile pühendatud arvamusfestivalil rääkima kultuurist? (See oli küsitud muidugi tugeva irooniaga.)
Festivalialaga tutvust teinud, märkisin teatmikus ära kõik arutelud, mis huvi pakkusid. Esimene lava, kuhu ma oma sammud seadsin, oli aga tühi – otsivaid ja segaduses pilke selle ümber seevastu teisigi. Mööda kõndinud vabatahtliku abil sai välja selgitatud, et kavva oli sattunud viga ja arutelu toimub hoopis teisel laval. Kui ma lõpuks selle lava üles leidsin, oli arutelu loomulikult juba alanud ning sellega ree peale saada keeruline. Olukordi, kui kavas olnud info arutelu koha või kellaaja osas ei klappinud, tuli mul sellel päeval ette kolm korda ja see häiris mind päris palju.
Monumendid ja koostöö
Esimene arutelu, kus pikemalt peatusin, rääkis monumentidest. Juttu tuli sellest, et demokraatlikus riigis ei saa olla monumentidel ühtseid tähendusi ja Eestis monumendid tantsivad ehk kipuvad oma asukohta vahetama. Samuti räägiti sellest, et linnaruumis olevad muud elemendid, mis pole sugugi püstitatud kui monumendid, võivad nendeks aastatega kujuneda, kui nende ümber tekib omaette mälukiht ja tähendusruum.
Viimane viis mu mõtted meie Hollivuudile, millel just seesugune saatus oli. Pooleliolev ehitis Rapla südalinnas oli omaette ajastumärk, monument suurtele ideedele ja täitumata unistustele ja isegi nüüd, kui hoone on ammu õhku lastud, elab ta inimeste mälus ja rahvasuus kui “Hollivuudi plats”. Saab olema põnev jälgida, mis sellest mälukihist saab, kui keskväljaku renoveerimine on valmis ja linnaruum avatud uute tähenduste tekkeks.
Ainus arutelu, mille ma otsast lõpuni (st 1,5 tundi) ära kuulasin, kandis pealkirja: “Kuidas saab kohalik omavalitsus maapiirkonna ettevõtluse arengule kaasa aidata? Päriselt.” Teiste seas oli laval arutlemas ka Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse juhataja Janek Kadarik.
Mitmeid edukaid näiteid sellest, kuidas ettevõtete ja KOV-i koostöös on korda tehtud teid ja vee- ja kanalisatsioonitrasse, tõi Keila linnapea Enno Fels. Ta rõhutas, et iga KOV peaks olema huvitatud ettevõtluse arendamisest, sest see on järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse küsimus. Samas tunnistas, et sageli jäävad väikeettevõtjad siiski tähelepanuta.
“Kõik algab dialoogist ja kui ei ole dialoogi ettevõtja ja KOV-i vahel, ei juhtu midagi,” rääkis Janek Kadarik. Ühtlasi selgitas, et just maakondlike arenduskeskuste ülesanne on olla selles dialoogis vahendaja. “Meie roll on tunnetada teemad, kus miski ei toimu, ja panna need liikuma. Ühtlasi on meie ülesanne ka teemadele lähenemist avardada ja tuua dialoogi osapooli juurde, et kõik vajalikud tahud oleks vaadeldud,” rääkis Kadarik.
Panelistid olid üht meelt, et nii KOV-il kui ka ettevõtjatel oleks vaja rohkem julgust investeerida ja suuremaid ideid. Tööjõu teemal märkis Kadarik, et vaja oleks rändevood ümber pöörata ja initsieerida kodukohta naasmist: “Kui neil kohalikel, kes juba on kohalikud, on hästi, siis tuleb teisi ka juurde. Küsimus on lihtsalt selles, kes on see esimene hull, kelle ümber hakkavad ülejäänud koonduma.” Seepeale turgatas mulle kohe pähe Maili Metssalu ja Kultuuriklubi Baas, kelle ümber on Raplas hulk ärksaid noori kogunenud, kellest osa juba on naasnud ja osa peavad naasmise plaane.
Kokkuvõttes ei selgunud arutelust midagi uut, ent tuletas meelde, et koostöö on võimalik ja vajalik ja kõik algab inimestest, initsiatiivist ja omavahelisest suhtlemisest. Omaette kõnekas oli aga see, et arutelu toimus laval, mille nimi oli “Ääreala” ja mis Vallimäega võrreldes asus all-linnas, kuhu Toompealt tuntud prominendid väga ei sattunud. Nii aetigi äärealal ääreala jutte, samal ajal kui riigivõim jagas maid üleval.
Ka erakondade esimehed kultuurist ei räägi
Päeva kulminatsiooniks oli parlamendierakondade esimeeste debatt teemal “Kuidas me kestame?”. Läbivad märksõnad olid sündimus ja sisse- ja väljaränne ning põgusalt ka keskkonnatemaatika.
Helme ütles korduvalt, et peame muutma ühiskonna üldist suhtumist lastesse. “Ainult rahaga sünnitama ei pane. Mul on 6 last – tehke järele või makske kinni,” viskas mahlaka suuvärgiga EKRE juht repliigi. Kaja Kallas rõhutas, et lapsed sünnivad perre, kus on tuleviku osas kindlus ning ka isasid tuleb rohkem lapse kasvatamisse kaasata. Ratas pidas oluliseks, et noored pered saaksid luua kodu võimalikult riskivabalt, ning arvas, et riik saaks siin tagatistega appi tulla.
Seeder ütles, et kõige suurem väärtus, mida inimene saab luua, on uus elu, mille peale Ossinovski vastas, et kuigi ta on väga õnnelik oma kahe lapse üle, usub ta, et saab ka muudmoodi ühiskonnale väärtusi luua. Samuti ütles ta, et kolme lapse poliitikast kergem meetod sündimuse kasvatamiseks on julgustada neid, kellel pole ühtki, saama esimene laps, ja neid, kellel on, saama teine laps.
Rände teemadel olid valdavalt kõik nõus, et Eesti peaks ajama pigem konservatiivset rändepoliitikat. Kallas rõhutas, et me peame hoidma siiski avatud meelt, sest kui Eesti paistab väljastpoolt tige riik, kus kõik peaksid justkui olema läbi-lõhki eestlased, siis perekonnad, kus üks vanem on võõramaalane, Eestit oma koduks ei vali. Herkel ütles konkreetselt, et Eesti ootab haritud spetsialiste, mitte Ukraina ehitajaid. Kui rahva käest küsiti, kas massiimmigratsioon on Eestis suur probleem, millega peaks tegelema, vastas enamik inimesi publikust eitavalt.
Rände teema teine pool on aga küsimus sellest, kuidas tuua talendid tagasi koju ja kuidas motiveerida inimesi jääma tööle Eestisse. Herkeli arvates oleks võti töösuhete kaasajastamine ning haridussüsteemi paindlikkus mitmekeelsetele tagasitulnud lastele. Helme arvates tuleks Eestisse luua aga tagasirände agentuur, mis tegeleks koju naasnute hariduse, elu- ja töökoha probleemidega.
Keskkonnatemaatika avas Ratas, öeldes pateetiliselt, et loodus peab olema puhas, säästlik ja jätkusuutlik, mida keegi kaaspanelistidest ei söandanud vaidlustada. Ossinovski ütles, et Eesti peab minema ühe põlvkonna jooksul üle taastuvenergiale.
Herkel tunnistas, et raiemahud on läinud kontrolli alt välja ja ühiskondlik kokkulepe metsamajandamise osas puudub. Ta ütles, et avalik diskussioon tselluloositehase ja Rail Balticu osas hilines, ja mõistis hukka, et asju hakati ajama kabineti pimeduses. Roheliste hääl publikust ütles, et raiemahtusid tuleb kindlasti vähendada. Seeder lisas keskkonna arutellu uue aspekti, öeldes, et metsamaa on Eestis juba seadusega hästi kaitstud, aga keegi ei kaitse viljakat põllumaad.
Kokkuvõttes oli debatt üsna loosunglik, ent siiski väga põnev kuulamine, andes aimu ühe või teise poliitiku seisukohtadest ja pakkudes ka omajagu huumorit. Sõna “kultuur” kõlas debatil vaid korra, üle Herkeli huulte.
Tähtsusetust väikelinnast arvamuskeskuseks
“Paide oli enne Arvamusfestivali mõttetu väikelinn,” ütles üks mu tuttav, “ja kipub seda olema ka aasta sees.” Aga vähemalt on ta loonud ühe märgilise sündmuse, mis toob kogu Eestist Paidesse kokku oma ala spetsialistid, arvamusliidrid ja hulgaliselt kaasamõtlejaid. Arvan, et selles osas peaksime Paidest eeskuju võtma.
Kui aga norida, jäi festival siiski esinejate keskseks ja tõeliselt mõnusat arutelu laval ja publikus olijate vahel ei tekkinud. See jäi nii moderaatori oskamatuse, publiku tagasihoidlikkuse, panelistide sõnaohtruse kui ka formaadi taha. Lava tõstab esineja publikust kõrgemale ja loob paratamatult nähtamatu barjääri. Toimuksid vestlused ringis (nagu mõnes telgis ka oli), oleks arutelu ilmselt märksa kergem tekkima.
Samuti ei tehtud arutelude lõpus kokkuvõtteid, järeldusi või üldistusi, mille pinnalt edasi minna, kuigi uusi teadmisi ja arutlemisoskust andis festival kindlasti. Väga tulised olid muuseas arutelud metsamajandamise ja Venemaa kuvandi üle Eesti meedias. Oli hetki, kui tekkis hirm, kas pinge publikus ja laval jääb talutavuse ja viisakuse piiridesse. Kähmluseks siiski ei läinud, kuigi sõnasõda oli äge.
Kokkuvõttes oli festival mõnusa interjööri, hea kontseptsiooni, aga nõrga sisuga, sest kultuuriteemasid ju üldse ei olnud! Samas jäi festivalist sisse tunne, et olen Eesti riigile vajalik: olen naine ja oman potentsiaali sünnitada tulevasi maksumaksjaid, aga ka seepärast, et elan väljaspool suurlinnu ja olen ühiskondlikult aktiivne.
Päeva võttis hästi kokku mu õde, kes ütles, et ta sai aru, kui tubli ta on, et on valinud töötamiseks väikelinnad. (Ta on töötanud õpetajana Rakveres, Türil ja sügisest asub õpetama Kehtnas.) Mina sain aga festivalilt indu arendada ka oma kodukohas kogukonnakultuuri. Kui festival suudab tekitada selliseid emotsioone, siis teenib ta oma eesmärki, kuigi ühiskondlikul tasandil võib tema mõju olla tagasihoidlik või suisa märkamatu.
