Raplamaa Sõnumid
Seekord oli eriti hästi – kolm päeva järjest sai mõtiskleda vabariigi taastamise üle. Kõigepealt sellest, mis juhtus tegelikult 27 aastat tagasi – kas me taastasime oma vabariigi või taasiseseisvus ta ise mingil erilisel kombel? Küllap me taastasime või täpsemalt öeldes asusime 1991. aasta 20. augusti hilisõhtul oma riiki taastama.
Muidugi ei taastunud ega taasiseseisvunud ta ühe otsusega, see oli pikk ja vaevaline tee, mis tuli nende aastatega läbi käia. Loodetavasti võime aga praegu kinnitada, et meie riik on nüüd taastatud, lahendada on jäänud veel vaid mõned nüansid, nagu näiteks piirileppe allkirjastamine idanaabriga. Aga see, ka oluline, ei saa olla takistuseks oma riigi arendamise teel.
Teiseks sellest, kuhu me kahekümne seitsme aastaga välja oleme jõudnud. Ilma liialdamata võime kinnitada, et nii hästi nagu praegu ei ole eestlased mitte kunagi varem elanud. Seda absoluutselt kõiges, alustades isikuvabadusest ja lõpetades sõnavabadusega. Meie, eestimaalased, võime pidada ennast maailma ühe kõige vabama riigi kodanikeks. See on väga suur privileeg, mille tegelikku väärtust ei ole igapäevaelus võimalik ehk isegi aduda. Inimene mõistab vabaduse tähendust ikka alles siis, kui seda on piiratud või hoopis ära võetud.
Ka olmeliselt on meil põhjust oma riigiga rahul olla. Eriti siis, kui võrdleme oma tänast elu sellega, milline see oli kolmkümmend aastat tagasi. Jah, me ei kuulu viie rikkama riigi hulka, nagu meile keegi järjekordsete valimiste eel lubas, me ei ole ilmselt isegi mitte kümne jõukama seas, aga kõik normaalseks eksisteerimiseks vajalik on meil kindlasti olemas ja selged eeldused võimaluste laienemiseks ka silmaga nähtavad.
Nii et meil on palju, mille üle rõõmu tunda ja pidutseda. Iseküsimus, kas see pidu peab kestma mitu aastat järjest ja kas kõike, mis me iga päev ette võtame, on mõistlik kuulutada kõlavalt kingituseks Eesti Vabariigile. On ju teada asi, et pikad peod hakkavad lõpuks tüütama ja lõputu hulk kingitusi võtab kingisaajalt võimaluse tõeliselt rõõmustada. Eriti veel, kui mõne kingituse eest, mille me iseendale teeme (nagu näiteks pühapäevane ühislaulmine lauluväljakul), peame peale maksma.
Tõdemus, et riik ongi taastatud ja et siin on juba päris hea elada, ei tähenda muidugi, et meie töö ongi tehtud. Riik on nagu mõni linn, mis ei saa mitte kunagi päriselt valmis, sest „päris valmis” tähendaks uppumise ohtu. Kogu aeg on midagi, mis vajab parandamist, täiustamist või uuendamist. Ja nagu kõigi tähtsate tööde puhul, peavad parandajad, täiustajad ja uuendajad olema siiralt omakasupüüdmatud ning ausad oma rahva teenrid. Ja vaat selle poole on meil veel pikalt püüelda.
