Puuluubi mehed panid hullu

Tere, Märt, armas koolivend!

Ma lihtsalt pean Sulle kirjutama Ramost, klassivend Jaan Tederi pojast. Nimelt oli meil siin Raplas noorte korraldatud kultuurimelu „Särin”. Seal astus kohe alguses üles ansambel Puuluup. Ja nad esitasid oma kava fantastiliselt huvitavalt, nagu nüüdisajal kombeks hinnata.
Mäletad, ma saatsin Sulle ühe eelmise Ramo plaadi ja olid seejärel mõneti elevil. Tahan soovitada ka viimast – „Süüta mu lumi”. Mulle tundub, et just sellel CD-l lööb särama Ramo talent kui säraküünal. Aga üks asi on kuulata omaette, hoopistükkis teine tubak on olla kohal, saalis, koos põnevil publikuga ja oma silmaga kaeda imelist tulevärki. Mis siis juhtus?
Meeste immits elik kuvand hakkab kohe silma. Ramo Teder on eesti talumehe moodi 19. sajandist: pikad salkus ruuged juuksed lehvivad uljalt, must kuub ja püksid, valge särk. Marko Veisson näeb välja kui juudi professor oma musta habeme ja läikiva otsmikuga. Tead, seda võimendavad nad iga loo järel hoogsa poogna viibutamisega ja keha painutamisega. Nende nägu ja olek ja jutt ei peegelda mingilgi moel seda, et nad teevad koos väga hea esitusega koomuskit nii muusikaliselt kui ka visuaalselt.
Aga see sisu, see muusika on ikka väga põnev, loob kujutluspilte meeleoludest meie sees ja ümber. Ka sellest tundmatusest, mida ei oska sõnastadagi. Mingi kummaline vaimne värk. Kohati nagu ürgsetesse olekutesse tagasiminek, siis jälle hoogne Marko justnagu tänapäeva peegeldav, fanaatiline omakeelne manifestatsioon või poliitiku valimiskõne. Naera või nuta.
Mäletad, Märt, Ramo isa Jaan oli ju ka vembumees. Tal oli seesama tume värk sees, naljasoon noh. Kui pärast kontserti Ramolt autogrammi võtsin, ütles ta selle kohta, et isal polnud ju siis tehnikat, kuis ta sai.
Luuper on selle viguri nimi, mida mehed palehigis teenivad. Esmalt mängivad nad muusikalise motiivi luuperisse, see hakkab kordama, siis uus idee luuperisse ja kui põhi loodud, siis algavad laulud ja hiiu kandle variatsioonid ja improd. Usu, Märt, see ei ole mitte lihtne lugu. Ramo on ametis nii käte kui ka jalgadega, vajutab varbaga neid ja teisi nuppe, ulatab mikrofoni, tõmbab poognat, laulab ja häälitseb. Isegi tantsib. Tähelepanu ei saa hetkekski kaotada. Samamoodi Marko. Kaks meest on laval, aga teevad orkestri häält.
Uskumatu, Märt, aga hiiu kannel on välimuselt tagasihoidlik ja lihtne nagu omaaegne vene Zaporožets. Aga nad vingutavad seda nii osavalt ja lustiga, et sa ei saa vaadata seda külmade kalasilmadega.
Mõtlesin sellele, mis on siis meeste sõnum, miks see muusika meeldis mulle ja paljudele. Võib-olla see, et nad on kunstnikud, nad näevad ilmaelu teisiti. Meie Sinuga arutleme asjade üle ratsionaalselt, asjad on nii, nagu me näeme. Aga nemad ei peegelda elu sirgjooneliselt. Nende nurk on kaldu, nad näevad asjade taha ja sisse. Pööravad elu pilte nii- ja naapidi, väänavad ja sätivad muusika põnevaks ja vaid neile omaseks. Aga see on ka populaarne muusika, all on kõva biit ja meloodiad haaravad kaasa. Nad paganad pistavad lausete lõpud vahel nahka, ja saa sa siis aru, millest laul käib. Salapärane, aga põnev.
Muide, kui ostad plaadi („Süüta mu lumi”), siis seal kaane vahel on neljaks murtud paber Marko sõnaseadest. Ei tea, kas seda lahti on võimalik pureda?
Ahjaa, stiilist peab veel rääkima. Ramo on ju kunstiinstituudis õppinud diplomeeritud kunstnik. Jaan pajatas kord, et poiss tegi diplomitöö nii, et Viljandimaal Kõpu-Tipus vanaisa tühjas talus korjas kokku kõik vanad saapad, säärikud, kummikud, botikud ja ei tea mis veel, riputas need omal moel lakapealsele ja kutsus instituudi komisjoni pärapõrgusse kohale. Diplomi ta sai ja Jaan laskis seda rääkides laia ja rahulolevat naeru.
Tead, Märt, vahel ma igatsen Jaani ja meie koosistumisi, tema kitarrinäppimist ja uljast laulu. Peaaegu unustasin – kui ulatasin pärast kontserti Ramole paksu otsaga viltpliiatsi autogrammi tarvis, otsis ta ikkagi oma terava otsaga sule ja maalis oma sõnumi samas stiilis, nagu ta oli oma CD kujundanud. Need kujundused on omaette põnev vaatemäng. Loe eest või tagant, ikka sama PUULUUP.

P.S. Aasta pärast on uus „Särin”, tule sealt Rakverest korraks ka siiakanti. Saime just põneva väljanägemisega gümnaasiumihoone, uue keskväljaku, vaatame üle ja teeme pärast sauna.
Märt (Kubo)