Valtu seltsimaja üritustesarja „Külaülikool” tänavust hooaega alustas kirjanik Viivi Luik, kes kõneles teemal „Rahu ja sõda”.
Kirjanike kohta on öeldud, et nad on kui kanaarilinnud kaevanduses ehk neile on omistatud teatud sotsiaalset tundlikkust, oskust aimata seda, mis on tulemas. Seepärast nad saavadki kirjutada teinekord uskumatult teravaid teoseid, mis kuulutavad meile aastaid, vahel suisa aastakümneid ette seda, mis ükskord realiseerub.
Võib-olla just selle kanaarilinnu teooria tõttu kogunesid ka 29. oktoobril inimesed Valtu seltsimajja külaülikooli loengule, et kuulata, kuidas kirjanik Viivi Luik kõneles rahust ja sõjast, andes ülevaate kõigest sellest, mis ta näeb, et on tänases ühiskonnas valesti ning milleni see kõik viia võib.
Kirjanik rääkis sellest, et inimeseks olemise tõe juurde kuulub ilmtingimata armastus elu vastu ja aukartus surma ees. „Need, kellel armastus ja aukartus puuduvad, on infantiilsed,” sõnas ta. Luik tõi välja, et armastuse ja aukartuse puudumine on tihedalt seotud ka südametunnistuse puudumisega. Kui see aga puudub, ei piira inimest enam miski. Samal ajal tõdes kirjanik, et väärikust ja südametunnistust ei anna ükski kursus. Nende tekkimiseks on tarvis mõista iseennast ja iseenda läbi kaasinimesi.
„Maailmas levinud idee tõdede paljususest õigustab lapsikust ja võimalust olla rumal,” sõnas Luik. Rumaluse all pidas ta silmas sellist, mis peidab end harituse ja doktorikraadide taha. Ta nimetas kõrgelt haritud, aga ebaküpseid, südamehariduse puuduses elavaid inimesi teatud puudega inimesteks ning arutles, mis võiks juhtuda siis, kui selliseid oleks ühiskonnas enamuses. Samas jõudis ta oma arutluses meie kõigi õnneks siiski järelduseni, et puuduva südametunnistusega inimeste püüdlused ideaalühiskonna poole ei kanna vilja, kuna kuskil ikka leidub mõni inimene, kellel on südametunnistus ning kes julgeb voolule vastu ujuda.
Luik kõneles ka tänases ühiskonnas vohavast ahnusest, kuidas infantiilsusega käib alati kaasas küsimus, mis ma selle eest saan. „Ahnuse võidukäik on praeguses ühiskonnas väga silmatorkav,” oli kirjanik veendunud. Ta selgitas, et kavalasti propageeritakse pealtnäha õigeid asju nagu võrdsus ja vendlus, kuid selle varjus arendatakse siiski euroopalikke väärtusi lammutavat, kuid teatavale ringile kasu toovat poliitikat. Sellest tulenevalt tsenseeritakse näiteks üsna jultunult kirjandusteoseid ja naeruvääristatakse teisitimõtlejaid.
On inimlik karta end lollina näidata ja nii minnaksegi vooluga kaasa. Luik tõi välja, et kõige raskem asi maailmas on säilitada oma arvamus mingi grupi liikmena ning igalühel meist on oma grupp, kuhu me kuulume. Olgu selleks sõpruskond, töökaaslased, perekond või midagi muud. Sellistes gruppides, kus ühendavaks lüliks on olnud sarnased mõtted, võetakse eriarvamust ühiste väärtuste hülgamisena: „Teisitimõtleja on ajast maha jäänud tobuke või vaenulik element, kärnkonn tuvikeste hulgas.” Samas tõdes kirjanik, et need inimesed, kes julgevad grupi vastu minna, need vähesed, kes ajavad oma rida, on meie üldise heaolu mõttes määrava tähtsusega.
Sõda erutab
Kirjanik arutles, et võrdsuse ideoloogia uskujad ja järgijad arvavad, et ei pea oma tasu enam välja teenima. Samal ajal eksisteerivad paratamatult nende kõrval andekamad, kuivõrd inimeste vaimsed võimed on erinevad ning see toob kaasa pettumuse, viha ja oma õiguste taganõudmise. Luik tõi näitena välja naistekvoodid, mille kohaselt peaksid naistel olema võimalused ja õigused võrdselt teistega, isegi juhul, kui nad ei pruugi olla neid võimalusi välja teeninud. Määrav on üksnes sooaspekt. Kirjanik tõi võrdluseks Natsi-Saksamaa, kus aaria rahvus tagas kõrge ametikoha, olgu inimene kui loll tahes.
Luik meenutas ka paavsti sõnu, et rahu on midagi palju enamat kui sõja puudumine, tõlgendades neid sõnu sel viisil, et nii sõda kui ka rahu saavad alguse inimeste mõtetes, soovides ja vaimsetes hoiakutes. Kirjanik arutles, et sõda ei ole tingitud niivõrd välistest asjaoludest, vaid väärtushinnangutest. „Sõjad ei teki seetõttu, et kuskilt ilmus välja kuri mees, kes tahtis sõda,” ütles ta. Sõja põhjuseid näeb ta inimlikes nõrkustes, hirmudes ja himudes.
Luik rääkis, kuidas on inimlik täita käsku, mõtlemata selle julmusele, ning tõi välja, et täna alluvad suured inimhulgad tehnoloogiale ega küsi, kas need käsud, mida tehnoloogia annab, on eetilised või mitte.
Kirjanik väljendas seisukohta, et kui ei oleks sõja toorainet ehk massiliselt neid, kes täidavad käsku, neid, kes ei julge arvamust välja öelda, neid, kes ei arva üldse midagi või kes on pahatahtlikud, otsivad seiklusi, ei oleks sõjad üldse võimalikud.
Kirjanik tõi välja, et vähe räägitakse sellest, et paljud inimesed tegelikult naudivad sõda ning mitte üksnes sõda kui ideed, vaid ka võitlust ennast. „Mõte sõjast mõjub erutavalt,” ütles ta. Luik selgitas, et see võib kehtida ka inimeste kohta, kelle elu on sõda hävitanud. Inimesed ühelt poolt küll kardavad sõda, kuid teisalt on nad ka sõja vundament.
Ta rääkis, et inimestel on himu eemalduda oma rutiinsest elust. Veelgi enam, inimeste salajane ja ajatu soov leida oma elueesmärk, lihtsustada oma elu, on see, mis võib viia sõjahimuni. Nii saab elueesmärgiks kodumaakaitse ning ära jäävad kõhklused ja kahtlused, mis tavaliselt elueesmärgiga kaasas käivad.
Olgugi et kogu loengu toon oli läbivalt moraliseeriv ja ühiskonna käitumismalle tauniv, tõdes Luik, et igaüks, kes elab oma ajas, on oma aja hulluses ka kaasosaline.
