Stina läks emapuhkusele ja jättis “KuKiTeMuKi” seniks minu hoolde. Suuri muudatusi ma ei plaani, aga minu eriline soov oleks kajastada nende loojate tegemisi, kes siit Raplamaalt on lendu tõusnud ja otsivad oma loomingulisi radu kaugemal. Kutsume nad korraks koju tagasi ja küsime, kuidas maailm siitpoolt ja sealtpoolt paistab.
Selle pühade-eelse lehe tahan pühendada aga sõnale “püha” ja küsida, mis on püha ja kus saab pühaduse tunnet kogeda. Minu jaoks on püha see, mis on seotud sünni ja surmaga, vanemast inimesest lugupidamisega ja selle miskiga, mis on meist suurem ja mis vahel avaldub loomingus, juhustes ja maagilistes kogemustes.
Märksõna “püha” kõrvale hiilib aga märkamatult sõna “loodus”, sest nii Mick, Kristiina kui ka Helen, kelle loomingust juttu tuleb, valutavad meie looduse pärast südant. Eks selles kajastub ka omamoodi vastus, et pühadust leiab eestlane loodusest, ent pühade otsingul põikame ka teatrisse, kontserdile, kinno ja raamatu kaante vahele.
Alustame oma rännakut aga Ly Seppel-Ehini mõtisklusega, kellelt ma küsin tema enda küsimuse, mida ta ühel ööülikooli loegul kuulajatelt küsis: Mis on püha ja kus sa seda tunnet tundnud oled?
Rahu ja avatust ning pühaduse puudutust!
