Kaereperest pärit noormees Martin Sokk osales novembri lõpus ja detsembri alguses ultramaratonil Omaanis. Olgugi et ultramaratone on ta läbinud varemgi, nimetas ta Omaani võistlust oma senise elu kõige raskemaks. Kivisel ja mägisel maastikul tuli läbida 137 kilomeetrit. Finišisse jõudis Sokk 42 tunni ja 27 minutiga.
Terve selle aja käis võistlus ennekõike iseendaga. Tähelepanuväärne näitaja on kas või see, et 56 protsenti kõigist startinutest jätsid võistluse ühel hetkel katki. Ka Martinil tulid katsumuse käigus pähe mõtted, et targem oleks see pooleli jätta. Eriti tõi ta välja ühe hetke umbes 30-tunnise võistluse järel, kus ta istus külmetades lageda taeva all võõras keskkonnas. Ometi leidis ta tahtejõu ning selge sihi pingutada lõpuni. Tasuks sai ta teadmise, et kuulub vähemuse sekka, kes mitte ainult ei julgenud sellist pingutust ette võtta, vaid jõudis ka lõpuni.
Vaimne treenitus
Ultramaraton on sedavõrd raske väljakutse, et enamiku võistlejate jaoks ei saa olla eesmärk esikoht, vaid pigem see, mida peab tegema, et olla võimeline seda distantsi läbima. Suur osa on muidugi füüsilisel treenitusel, ent vähemalt sama tähtis (kui mitte tähtsamgi) on vaimne treenitus.
Mida rohkem võistlus edasi läheb, seda raskem jooksjal hakkab ning vajalikud ained saavad kehast otsa. Tulemus on see, et aju annab selge signaali: kuule, lõpeta see jama ära nüüd. Ometi on inimkeha võimeline läbima vajadusel tohutuid vahemaid. “Ultramaraton paneb selle kõik proovile. Kas sa suudad aju antud signaalist üle olla, et pingutada lõpuni,” rääkis Sokk.
Võistluse neli faasi
Omaani ultramaraton ei olnud Martini jaoks tema elu kõige pikem võistlus, ent see-eest kõige raskem. Ka korraldajad ise nimetavad seda maailma raskeimaks maastikujooksuks. Pinnas ja mäed on seal kohati nii rasked, et joosta ei olegi võimalik, paremal juhul saab edasi liikuda kõndides või isegi kivide vahel turnides. Päeval annab päike täistuld ja õhutemperatuur küündib kolmekümne kraadini. Pimedal ajal langeb see nulli lähedale. Kaasas peab kandma kogu varustust, mida muutlikes tingimustes tarvis läheb.
Omaani ultramaratonile anti start kohaliku aja järgi kell seitse õhtul. Enda jaoks jagas Martin võistluse nelja faasi – esimene öö, esimene päev, teine öö ja teine päev. Esimene öö oli tema sõnul kõige lihtsam. Oli küll pime, ent ta jooksis koos kahe eestlasest sõbraga ning tema enda sõnade kohaselt tundus see pigem seikluse kui võistlusena. Umbes 12 tundi pärast starti hakkas keha väsima ja energia otsa lõppema. “Esimest korda hakkasid pähe tulema mõtted, et millal ma alla annan,” rääkis Martin.
Päikesetõusul oli juba päris raske. Esimene päev keris hästi kuumaks. Päikesekreem läks peale, müts pähe ning lootus oli tugeva päikese käes mitte ära kõrbeda. Õnneks ei pidanud muretsema joogivee pärast. Iga paari tunni tagant jõudsid võistlejad kontrollpunktidesse, kus sai süüa ning veevarusid täiendada.
Rada oli märgistatud pöidlasuuruste roheliste helkurtäppidega, mida öösel oli näha isegi paremini kui valges. Ometi polnud võimatu ära eksida. Ühe korra juhtus see ka Martiniga. Käes oli teine öö ning selleks ajaks oli ta juba viis-kuus tundi üksinda jooksnud. “Mul oli väga halb olla. Väljas oli kottpime, ümberringi oli udu ja mul oli kõht väga tühi. Kartsin, et kui silmi pilgutan, siis jään magama,” rääkis ta.
Uni, nälg ja külm – nende kolme probleemiga tuli tegeleda esimeses järjekorras. Ta jõudis kohalike omaanlaste lõkke juurde, kus ta sai mõneks ajaks telki pikali visata, külma tõttu küll magada ei saanud. Sel hetkel oli ta ka rajalt eksinud.
“Istusin kivi peale ja püüdsin rahulikult mõelda: mul on vaja süüa, sooja ja natuke und. Kui need asjad on olemas, siis pole mingit põhjust katkestada. Ma suudan tegelikult edasi liikuda ning ainuke asi, mis mind takistab, on mu aju, mis arvab, et ma olen külmunud ja eksinud. Reaalsuses oli mul vaja süüa, sooja ning õige teeots üles leida ja ma saaksingi edasi liikuda,” jutustas Martin.
Õige teeotsa ta üles leidiski ning teekond võis jätkuda. Sooja sai tänu termotekile, mis oli tal kohustusliku varustusena kaasas, ning söök ootas teda järgmises kontrollpunktis. Pärast seda tuli hea tunne tagasi ning katkestamise isu kadus. “Kehtib selline ütlus, et kui sa jooksed ning sul on halb, ära muretse ja võta rahulikult. See tunne läheb üle. Aga kui sul on joostes hea olla, läheb ka see ühel hetkel üle,” rääkis Martin.
Burgerid
Nagu öeldud, oli Martin Soku aeg finišis 42 tundi ja 27 minutit. Mis teda lõpujoone ületamisel ootasid? Burgerid! See oli tema enda soov, et süüa tagasi kalorid, mille ta võistluse käigus oli kaotanud.
Mõned kilomeetrid enne finišisse jõudmist andis ta oma sõpradele ja elukaaslasele, kes olid tulnud teda toetama, märku, et õige pea jõuab ta kohale ning sinna võiks talle burgereid tuua.
Nii algaski taastumise esimene faas – söömine ja puhkamine vaheldumisi. Tegelikult võtab taastumine sellisest katsumusest loomulikult hulga rohkem aega. Veel nädal aega hiljem andis keha Martini sõnul märku, et seljataga on tõsine pingutus.
Seiklused Põhja-Koreas
2015. aastal avanes Martin Sokul võimalus külastada Põhja-Koread, riiki, mis on tuntud oma suletuse poolest. Ta osales koos oma sõbra Alvar Lumbergiga maratonil Hiinas, mis kulges mööda Hiina müüri. Pärast võistlust mõtlesid mehed, mida põnevat saaks veel selles maailma piirkonnas ette võtta. Ja siis kerkiski esile võimalus külastada Põhja-Koread. Härjal haarati sarvist ning käidigi seal ära. Sellega kaasnesid mitmed seiklused.
Sekeldused algasid juba reisi planeerimisel. Neid aitas üks New York Times’is ilmunud artikkel, mis õpetas, kuidas Põhja-Koreasse kohale jõuda. Reisibüroole maksti nõutud summa ära, ent pärast seda oli raha kuu aega kadunud. Martin ütles, et lootus oli peaaegu kustunud ning oli tunne, et neil on nahk üle kõrvade tõmmatud. Siis tuli välja, et raha oli Hiina finantssüsteemis kuu aega ringi põrganud, enne kui õigesse kohta jõudis. Reis võis alata.
“Niisama ma reisil käia ei viitsi. Püüan kaks asja kokku panna – leida mingi huvitava jooksu ja huvitava vaatamisväärsuse,” sõnas Sokk. Põhja-Koreasse sõideti üle Hiina piiri rongiga ning sealt edasi kuni pealinna Pyongyangini välja. Rongis kontrolliti pagasit ja esitati korea keeles küsimusi, millele eestlased loomulikult vastata ei osanud. “Õnneks nad meid väga torkida ei viitsinud ja liikusid edasi,” meenutas Sokk. Kokku veetis ta koos oma sõbra Alvariga eksootilises riigis neli päeva. Selle aja jooksul käisid nad läbi ametliku programmi, mida näidatakse läänemaailmast pärit turistidele. Martini sõnul ei tundnud ta kordagi end seal ohustatuna, ent üksinda ei lastud turiste kusagile. Giidid olid nendega alati kaasas. Probleem tekkis isegi sellega, kui noormehed tahtsid õhtul linna peale jalutama minna.
“Ise seal väga midagi otsustada ei saa. Sind pannakse bussi ja näidatakse, mis on ette nähtud. Õhtul pakkusin giididele välja, et võiks linna jalutama minna. Nad vastasid, et meie turvalisuse huvides ei saa seda teha. Jäin nendega vaidlema, aga lõpuks sain aru, et pole mõtet. Neil ei olnud lubatud meid lihtsalt õhtul välja lasta,” rääkis Martin. Ühe osana ekskursioonidest viidi neid ka kahe Korea piiril asuvale DMZ-sse ehk demilitariseeritud tsooni. Kogu reis läks maksma ligikaudu 2000 eurot – küllaltki kallis, ent samas tuleb arvestada, et see sisaldas kõike alates söögist ja lõpetades transpordiga.
Sportlike inimestena tahtsid Martin ja Alvar ka trenni teha ja jooksmas käia. Ometi osutus see keeruliseks. Selleks tuli ära rääkida samad giidid, kes ei lubanud eestlasi õhtul Pyongyangi tänavatele jalutama. “Pika veenmise peale lubati meid kell kaheksa hommikul jooksma. Meil lubati joosta ainult selle saare peal, kus hotell asus. Jooksime ühe kilomeetri või vähem ja jõudsime aiani. Tahtsime küll sellest üle minna, aga ei saanud, sest aia taga olid barakid, koerad ja sõdurid,” rääkis Martin.
See muidugi näitas ära, et see maailm, kus turiste hoiti, oligi spetsiaalselt nende jaoks loodud. Kõik, mis jäi sellest väljapoole, ei olnud mõeldud turistide silmadele. Põhja-Koreast välja sõitsid eestlased samuti rongiga ning sealt edasi juba lennukiga Hiina pealinna Pekingisse.
